Andrus Kivirähk Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress

Kindlasti lasevad teistegi erakondade noorliikmed oma näppudel nobedalt käia ja vorbivad anonüümseid netikommentaare – ikka oma liidrite kiituseks ja vastaste laituseks. Usun, et näiteks Reformierakonna usinamatel liikmetel pritsis möödunud aastal, Silvergate’i kõrgajal suurest klõbistamisest küünte alt lausa verd. Kuid Keskerakonnal on hämmastav võime muuta tavaline labasus kafkalikuks müsteeriumiks. Üksikjuhtumist saab süsteem, omaette nurgas sudijast hiiglasliku masinavärgi hammasratas.

See on ühteaegu nii lõbus kui ka kurb. Lõbus seetõttu, et kohe tulevad meelde Gogoli ja Tšehhovi novellid tillukestest ametnikest, kes küürutavad päevade kaupa kusagil kantseleis, peenike kael kõõmases mundrikaeluses, ja veavad, higitilk nina otsas, viletsa sulega mööda paberit, nii et krigin taga. Aeg on edasi läinud, tehnoloogia arenenud ja sule asemel on alamate sortsikeste ette seatud klaviatuur, millel klõbistades peavad nad oma kopikad välja teenima. Kusjuures töö, mida nad teevad, on naeruväärne ja kasutu – kes võtab tänapäeval netikommentaare tõsiselt? Kõik ju teavad, millisest allikast või õigemini, millises porilombist need pärit on. Uskuda, et nendega on võimalik mõjutada avalikku arvamust, võib ainult väga rumal inimene. Aga ikkagi koostatakse kusagil tagatoas, põrguperemehe troonisaalis graafik ja sunnitakse pisilased tööle. Kellast kellani. Kas selline ongi vaimse töö proletariaat?

Tõesti, kujutan seda ette kui episoodi Kafka „Protsessist”: kusagil kassikuse järele lehkaval pööningul, nööril kuivavate voodilinade varjus on üks uks ja selle taga istub pesakond auku vajunud silmadega olevusi, kelle murdunud küüntega sõrmed vilkalt klahvidel tantsivad – ikka selleks, et toota järjekordset kommentaari, mida keegi nagunii lugeda ei viitsi. Unenäoline, õudne ja sedapuhku juba kurb.

Sest valdavalt on need klimberdajad ju noored inimesed. Tihtipeale on ametikoht linnavalitsuses nende esimene. Kas algus peab olema nii jõle? Nagu öeldakse: kui esimene nööp valesse nööpauku satub, siis läheb ülejäänud rida tagantjärele ja lõpuks ripubki mantel inimesel seljas nagu kott. Kas ei vääriks noor spetsialist pigem seda, et ta satub tööle meeldivate inimeste keskele, heatahtlike meistrite ja gurude õpilaseks, kes ei suhtu temasse kui üleskeeratavasse kanasse? Kes õpetavad talle midagi head ja kasulikku, kasvatavad temast pelgalt omaenda eeskujuga õilsa inimese. Praegu meenutab Tallinna linnavalitsus aga hoopis Dickensi „Oliver Twisti” Fagini majapidamist, kus noori poisse pikanäpumeesteks koolitati.

Muidugi, ka porijõest on võimalik rikkumatult välja tulla või vähemalt hiljem ennast kokku võtta, duši all ära käia ja senisele põrsaelule selg pöörata. Näiteks Sven Mikserist on ju saanud korralik inimene, kurvast minevikust hoolimata. Aga kõigil ei pruugi nii hästi minna, pahad harjumused jäävad külge ja veidi aja pärast, kui tillukesest sortsist parteiliinis juba suuremat sorti jeekim saab, näeme omakorda teda mõnda sinisilmset poisikest või kasteheina järele lõhnavat piigat ahistamas ning klaviatuuri taha sundimas.

See, mis erakondades toimub, pole muidugi lausa pedofiilia, aga omamoodi hirmus siiski. Emad-isad, olge valvel! Kui te oma õrnas eas lapsukese poliitikasse lubate, võib temast saada anonüümne netikommentaator! Kaitske teda sellise saatuse eest!