EKRE tutvustas minstrikandidaate Foto: Jaanus Lensment

Olin eelmisel nädalal Armeenias puhkusereisil ega saanud seetõttu oma kolumnis kajastada kodumaal aset leidnud „põrutavaid” sündmusi. Küll mul oli selle üle hea meel! Ei pidanud ma arutlema käeluude ega kõneorganite üle ega polemiseerima kibestunud vanamehenässidega, kelle suurimaks vaenlaseks siin ilmas osutus dressipluus.

Midagi pole parata, igasuguseid leidub. Lohutust pakub teadmine, et vabal ajal väljaspool kooli pole mingit vajadust sellise tüübiga suhelda.

Ega siis kõigele ei peagi reageerima, iga idiootsust ei pea võimendama. Eestis aetakse kindlasti bussipeatustes, saunalavadel ja poetagustes võpsikutes iga päev uskumatult lolli juttu, aga õnneks väljub see ogarus kellegi suuorganist vaid selleks, et siseneda topsisõbra lähedal asuvasse kõrvorganisse ja ongi kõik. Meie ei saa sellest vaimupimedusest kunagi teada. Kui purjus Kristjan Lible köstri köögitüdrukule kuulutas, et tema paneb jõevee tagurpidi voolama, sest siis on tore vaadata, kuidas villavabrik seisma jääb, ei jooksnud köögitüdruk seda uudist tervele Paunverele kuulutama, vaid ütles lihtsalt: „Ära plära, Lible!” ning sinnapaika see asi jäi. Selle asemel et astuda Lible lolli plaaniga tulihingelisse võitlusse ja kirjutada arvamusartikkel, milles tõestatakse, et jõevett ei tohi tagurpidi voolama panna, kuna villavabrik on rahvamajandusele erakordselt tarvilik, kehitas köögitüdruk tüdinult õlgu ja jättis purjus kellamehe omaette jaurama.

Aga kui mõni Lible-taoline ajuvaba isik ajab valitsuse pressikonverentsil või oma eraraadios sama jaburat loba süvariigist, siis seda võimendatakse igas kanalis. Milleks?

Mingis mõttes on süüdimatut juttu ajavate poliitikutega sama lugu nagu klassiruumis peeretajaga. Kujutame ette sellist parajalt paksu poissi, kes tagapingis enesest vägeva käraka välja pigistab ja seejärel võidukalt hõikab: „Kelluke!” Tüdrukud kukuvad heleda häälega kiljuma, teised poisid pigistavad nina kinni ja mõni ehk ka naerab pugejalikult, imetledes paksu poisi vaimukat vempu. Puuksutaja on talle osaks saanud tähelepanu üle õnnelik ja hakkab otsekohe koguma uusi kõhugaase, et oma sooritust korrata, sest „kes seda nalja ikka teeb, kui ise ei tee”.

Aga kui proovida paha haisu tekitajat üldse mitte tähele panna? No ajas keegi oma sõrmed rõngasse – hoidku pealegi nii, asi ka, mida vahtida! Moodustas üks naljavend sõnavabaduse toetusgrupi – keerame lihtsalt haigutades pea ära, olgu omaette.

Võib kindel olla, et peeretaja on sellisest suhtumisest sügavalt häiritud ja satub suurde ärevusse. Kuidas siis nii, tema vempude peale ei reageeritagi! Ta võtab kokku kogu oma jõu, punnitab ja pressib, tema pükstest kostab säärast põrinat, justkui sõidetaks motorolleriga, aga ikka ei vaevu keegi kiljatama, keegi ei pigista nina kinni, keegi ei keela. Paks poiss tagapingis on suurest pingutusest näost lilla, aga lõpuks saab temagi võhm otsa, kostab viimane vaikne piuks ja ongi aamen.

Tõsi küll, pole kuigi kerge säärases olukorras ükskõiksust teeselda. Vähemalt peast käib ikka läbi mõte: miks peab just minu klassis käima selline tohman? Miks ei võiks kõik klassikaaslased olla toredad viisakad inimesed? Aga midagi pole parata, igasuguseid leidub. Lohutust pakub teadmine, et vabal ajal väljaspool kooli pole mingit vajadust sellise tüübiga suhelda.