Andrus Kivirähk: Rahu ja vaikus
Sest eks ole ju peaaegu terve Keskerakond Tallinna linnas mingil kombel palgale võetud ja kui nüüd valimised oleksid läinud teistpidi ja nad kõik pidanuks oma kabinettidest välja kolima… Päris jube mõeldagi, mis sellele järgneda võiks. Täiemahuline apokalüpsis! Sest arvestame sellega, et suurel osal neist inimestest on nõrkus näppamise või luiskamise vastu, ja kui sellised isikud nüüd ennast ühekorraga tänavalt leiaks, ilma tööta, ilma tulevikuta, siis võib ainult ette kujutada, milline kuritegevuse laine pealinnas päevapealt vallanduks!
Aga õnneks nii ei läinud, keegi ei pea oma soojast kohast loobuma ja seetõttu valitseb Tallinnas pärast kärarikast kampaaniat õnnis vaikus. Tõesti, see on küll mõnus, et rumalate nägudega noorukid enam tänavatel pastakaid ja õhupalle ei jaga! Oh, kui saaks tulevikus seda tsirkust sootuks vältida! Erakondadel on ilmselgelt liiga palju raha. Indrek Tarandil oli kuldaväärt idee keelustada igasugused parteidele tehtavad annetused. Peale selle võiks kärpida ka nende toetust riigieelarvest. Iga lapsevanem teab ju, et liigne taskuraha pole hea, laps hakkab seda kulutama lollustele, täpselt nii nagu praegu erakonnad. Las nad olla pigem vaesed, see õpetab kokkuhoidlikkust!
Aga noh, neid kärpeid peaksid seadustama erakonnad ise ja seda nad muidugi ei tee. Naudime siis praegugi rahu ja vaikust, mis eriti Tallinnas on absoluutne. Kui mujal peetakse koalitsioonikõnelusi, siis pealinnas on valimised juba täielikult unustatud. Tuuleiilid, mis tiigi loksuma panid, on rahunenud ja liikumatuks tardunud lomp kattub jälle rohelise korbaga. Hundid on söönud ja lambad… Noh, nad pole ehk päris rahul, aga vähemalt harjunud. Kõigega harjutakse, eks ole! Õpitakse elama raske haigusega, õpitakse elama kuulirahe all, miks siis mitte Keskerakonna ainuvõimuga. Sa juba tead, et kui sa liiga ligi ei lähe, ega nad siis sulle midagi ei tee.
Vabade kodanike künnise alla jäämine hetkeks küll kurvastas, aga oma valikut ei kahetse ma sugugi. Jutt sellest, et minu hääl aitas võimule Savisaare, paneb ainult õlgu kehitama: need, kes nii räägivad, kujutlevad vist, et minu eesmärk oli aidata Tallinnas võimule hoopis Ansip ja ma peaksin olema ülipettunud, et nii ei läinud. Aga ma ei ole, võidurõõmus Reformierakond, kes saab valimistulemustest välja lugeda rahva kriitikavaba toetust oma tegevusele, oleks olnud samuti ebameeldiv vaatepilt. Õnneks jäi see nägemata. Minu jaoks ei ole tõesti mitte mingit vahet, kes seal Vabaduse väljakul mustast kilekotist välja valatud rahapakke loeb, kas Keskerakonna või Reformierakonna peasekretär. Valimisliidud vastandusid kõikidele erakondadele ja erakonnad said sellest aru ning pingutasid täiega, et neist sõltumatud jõud volikogudesse ei pääseks. Noh, Tallinnas läks see korda. Sedapuhku.
Minu hääl aga ei läinud kindlasti mitte prügikasti! Oh ei, see läks just sinna, kuhu ma soovisin. Iga muu valiku korral oleks jäänud midagi hinges kripeldama. Prügikasti läksid aga päris kindlasti need tuhanded ja tuhanded hääled, mis anti peibutuspartidele. Keit Pentuse või Rainer Vakra valija ei tea ilmselt siiani, kes tema lemmiku asemel volikokku läheb. Sa kingid oma armsamale kaelakee, aga näed seda juba mõne päeva pärast hoopis tema mopsi kaelas. Eks ta ole.
