„Tulevad! Tulevad!”

„Mis sa röögid!” hüüab pereisa oma määrdunud moelehte pahaselt kõrvale visates. „Kes need tulevad?”

„Äh, äh – peded oma pulmalistega. Küll on palju!”

Rohkem pole poisikesel vaja öelda, juba jooksevad kõik kodakondsed rüsinal maantee äärse toa poole, et möödasõitjaid aknast vaadelda. Kitsa ukse ette, kuhu kõik ühekorraga jõuavad, tekib meistrist ja tema perekonnast järsku otsekui kork, mis ei nihku edasi ega tule tagasi. Rüselemisel torkab kahvel, mille pereema endale kätte unustanud, nooremale pojale reide, kuna keskmise poja Ottomari paise vastu uksepiita puruks litsutakse. Mitu häält karjub korraga: „Ai, ai, ai! Ärge litsuge!” „Laske mamma läbi!” hõikab meister. „Te teate, et ta on aasta ema!”

Ottomar saab oma pahema jala vabaks ja põletab sellega Jorhile kubemesse, mispeale Jorh sünnitab nii paha haisu, et papal on veel poole tunni pärast põhjust aevastada.

Viimaks ometi nihkub kork või prunt ukse piitade vahelt, rüselejad pääsevad akna juurde ja vahivad maanteele niisuguse hoolega, otsekui tahaksid nad Tootsi ja Lible pulmarongi silmadega ära süüa ja kui võimalik, allagi neelata.

„No kurat võtku!” käratab korraga Jorh. „Kui need kaks vana homo hullud ei ole, siis olen mina hull!”

„Mispärast nad hullud on?” pärib meister. „See tähendab, päris targad pole Toots ja Lible kunagi olnud ja eks see üks kummaline temp on, kui kaks täiskasvanud meest leivad ühte kappi panevad, aga päris hullud nad vist siiski pole.”

„Aga sa mõtle ometi, papa, mida hakkavad nad selle pulmaliste karjaga Ülesool peale? Mida annavad nad neile süüa? Mida annavad nad neile juua? Mina tean, neil ei ole mitte ühtegi keedetud seajalgagi kodus, mitte piiskagi õlut, viina mitte üks tilk!”

„Kust sa seda nii hästi teada võid?” imestab mamma.

„Ma ju ise oma käega loopisin kõik nende patused süldikausid puruks, keerasin hoorapurikate õllevaadil kraani lahti, peksin pervertide viinapudelid kildudeks ja tallasin sodomiitlike vorstide peal,” seletab Jorh. „Seda kõike tegin ma traditsioonilise peremudeli kaitseks, et homode pulmarõõmu rikkuda! Mis peab Paunverest saama, kui Ülesoo Toots kellamees Liblega paari läheb? See on ju kohutav eeskuju ja Paunvere iive, mis on niigi madal, langeb kolinal. Sellepärast korraldasin ma Ülesoo sahvris samasooliste kooselu vastase meeleavalduse, müttasin ja müdistasin, nii et higipull otsa ees, aga näed, neile ei loe see midagi!”

„Jah, maailm on hukas,” nõustub ohates papa, samal ajal kui Ottomar vaikselt ägades oma lõhki litsutud paiset silitab. „Aga elame vähemalt meie jumalakartlikult edasi. Lähme, lapsed, joome natuke lambiõli!”