Ausalt öeldes ma ei tea, ilmselt mitte. Sellest hoolimata juhtub aeg-ajalt ikka, et märkad õhtuhämaruses mõnda nokastanud kodanikku kusagil põõsa varjus püksiluku kallal toimetamas. Ega see ilus ei ole, aga mis teha – juhtub. Ja iga lapsevanem teab, et kui lapsel ikka liivakastis hirmus pissihäda peale tuleb, siis pole muud pääsu kui rutata maimukesega mõne lähedal kasvava heki varju.

Mida sellest järeldada? Kas ehk seda, et avalikus kohas urineerimine tuleks seadustada, sest inimesed teevad seda häda sunnil ju vahel nagunii? Et milleks peita pead liiva alla – probleem on olemas, järelikult tegeleme sellega! Või kehtestada koguni täpne määrustik: kes, millal ja kus pissida tohib?

Kindlasti mitte! Mõistlik on jätta kõik nii, nagu on. Küll inimesed ise oma peaga toime tulevad, kõiki asju ei pea reguleerima paragrahv.

Sama lugu on avalikus kohas joomisega. Olen näiteks kindel, et kui ma 1980. aastate lõpus – 1990. aastate alguses Tartu ülikoolis õppisin, siis ei soosinud ükski seadus Toomemäel alkoholi tarbimist. Ometi tegid seda kõik! Tavaline protseduur nägi välja nii: mindi Toome poodi, osteti sealt õlut, vahel ka veini ja roniti koos noosiga „aeglase surma” nime kandvast rajast üles Toomemäkke. Siis lõõtsutati mõnda aega ja otsiti endale kaasaostetud vedelike tarbimiseks mugav paigake. Kes läks Baeri kuju juurde, kes mõnele mättale – ruumi jätkus!

Mina käisin oma sõpradega sageli Kuradisillal. Seal olid mõnusad istmed, inimesi liikus vähe, aga vaade oli suurepärane. Sai rahumeeli õlut libistatud ja mitte kellelgi polnud meiega asja.

Kas meie tegevus oli lubatud? Tõenäoliselt mitte. Kas see häiris meid, kas me igatsesime „õiglasemat” seadust, liberaalsemalt alkoholipoliitikat? Absoluutselt mitte! Kõik toimis niigi suurepäraselt.

Sellepärast on naeruväärne ja kurb näha, kuidas riigi- ja linnaisad raiskavad oma väärtuslikku aega selleks, et tegeleda täiesti ebaoluliste asjadega. Keelavad ja lubavad midagi säärast, mille keelamine ja lubamine pole tegelikult nende võimuses. Ei saa käsutada tuult, õpetada taevatähte ega suruda napsimeest seaduse sängi! Olgu paragrahv milline tahes, vahel võtavad head sõbrad pargipingil väikese õlle nii ehk naa.

Naljakas on muidugi ka see, kuidas Eesti ühiskond saab aru sõnast „joomine”. Kui öelda, et avalikus kohas joomine on lubatud, ei kerki enamikule meist silme ette sugugi valgetes kostüümides perekond, kes naudib pargis piknikulinal külitades puuviljade ja juustu kõrvale pudelikest vahuveini. Ei, meile viirastub otsekohe keset kõnniteed tiritud kast viina, mille ümber lällavad, tuiguvad ja oksendavad ohjeldamatult lakku täis seltsimehed. Sel juhul järgneb loomulikult kiire kommentaar: joomist lubada on kole! Jah, säärasel kujul muidugi, kuid seda nimetatakse avaliku korra rikkumiseks, mida politsei igal juhul karistab.

Üldiselt on juristidel targem mõnda asja mitte surkida. Napsivõtmine käib pigem loodusseaduste järgi.