ANDRUS KIVIRÄHK: Südametunnistuse rahustamiseks
Nii nagu mõni aeg tagasi öeldi Arnold Rüütli kohta. Teatud mõttes ongi nad sarnased: sirged ja valged. Ja nii nagu Reiljan ning Savisaar püüdsid Eesti rahvale Rüütlit
veel üheks ametiajaks presidendiks sokutada, nii sokutavad Ansip ja Aaviksoo meile nüüd sammast. Õnnetu Tallinna linn! Niigi tegutseb siin lugematu hulk kinnisvaraarendajaid, kelle huvides on täita Tallinn võimalikult suurte ja koledate majadega. Siin on Savisaare juhtitav linnavalitsus, kes unistab meres seisvast Kalevipoja kujust. Nüüd siis veel kaks endist tartlast, endine Tartu linnapea
ja endine Tartu ülikooli rektor, kes tahavad Tallinna iga hinna eest püstitada tšehhi kristallist valmistatud toru. Endil on neil Tartus ilus pronksist siga! Muidugi, oma kodulinna nad hoiavad, aga Tallinn olgu nagu kolikamber. Samamoodi nagu Rüütli kampaania ajal püütakse ka nüüd avalike kirjade ja pöördumistega otsustajatele mõistust pähe panna. Ja täpselt nii nagu tollalgi, ei taha keegi mingit asjalikku nõu kuulda võtta. Ansipi ja Laari reageeringud arhitektide pöördumisele ei erine mitte millegi poolest Reiljani ja Savisaare soovitusest kunstimeistreil oma liistude juurde jääda. Tegelikult on irooniline just see, et nimelt oma liistude juurest arhitektid ja kunstiavalikkus Vabadussõja sammast kritiseerivadki. Aga see ei loe midagi, ehkki vastuargumendiks tuuakse kuuldavale üksnes patriootilisi hüüdlauseid. Kes kahtleb vabadussamba ilus, see põlastaks justkui ka Vabadussõjas saavutatud võitu jne.
Tegelikult näitab see demagoogiline ringkaitse vaid üht: kultuuriinimeste arvamus ei lähe poliitikutele karvavõrdki korda. Nemad on enda arvates peremehed ja teevad, mida tahavad. Jah, kui mõnel erakonnal oli vaja Ilvese toetuseks allkirju koguda, siis kulusid tuntud nimed marjaks ära, aga kui nüüd needsamad inimesed kipuvad takistama isamaalise monumentaalkunsti triumfi, siis saadetakse nad põlgusega pikalt. Teame isegi, ärge segage! Huvitav on ka see argument, mida esitatakse arhitektide liidu pöördumise vastu: otsus olevat juba tehtud, mis siin enam vaielda! Aga see, mis moel see otsus sündis, kes selle langetas ja kas see on ka tark otsus, ei ole nagu üldse tähtis. Kuskil kabinetis on allkiri antud ja valmis. Nüüd tuleb kannad kokku lüüa ja teha, mis saksad nõuavad. Justkui elaksime Preisi sõjaväes. Marsime kas või kuristikku, sest kui kindral on käsu andnud, siis pole lihtsa soldati asi talle vastu kobiseda. Aju lukku ning sammu marss!
Püha kaklus
Jah, tõepoolest on olemas ütlus “Pärast kaklust enam rusikatega ei vehita”. Kuid nagu kõik käibetõed, peidab seegi oma muheda talupojatarkuse koore all küünilist ja mäda sisu. Piltlikult öeldes: kui sa oled kangi all päti käest peksa saanud, siis jätagi kõik nii, ära püüa politseisse pöörduda ega mingil muul moel ülbele rusikamehele kätte maksta, sest kaklus on läbi ja sina kaotasid. Teisisõnu: kellel jõud, sellel õigus. Kaklusest saab rituaalne toiming, mille tagajärjed ei kuulu vaidlustamisele. Mina arvan vastupidi. Kui otsus tundub nõme, siis ei saa sellega leppida, vaid tuleb oma joru edasi ajada. Muidugi oleks kõige lihtsam käega lüüa ja koleda samba üle lihtsalt irvitada. Aga kui südametunnistus ei luba? Kuidas sa ikka vaatad resigneerunult pealt, kuidas kummalised objektid vallutavad sinu kodulinna? Palju on räägitud, et 1940. aastal võinuks Eesti armee tulistada mõnegi paugu, mitte käed rüpes istuda. Mitte et sellest olnuks kasu, aga ikkagi – südametunnistuse rahustamiseks. Selles mõttes tegi arhitektide liit ainuõigesti. Muidugi, allkirju kogub ka teine pool ja paljud on samba heaks isegi raha annetanud. Aga praegusel juhul pole küsimus toetajate arvus, vaid ennekõike siiski kvaliteedis. Muidu jõuame 1930. aastate Nõukogude Liidu tasemele, kus kojamehed ajalehtedes kirjutasid: mina, lihtne töömees, ei saa Šostakovitši muusikast aru! Jättes kõrvale sääraste artiklite tellimusliku iseloomu, peab nõustuma, et kojamehel on loomulikult õigus Šostakovitši muusikast mitte aru saada ja tal on õigus seda ka avalikult välja öelda, kuid tema maitse ei saa olla riigi kultuuripoliitika alustalaks. Kui peaaegu kõik Eesti arhitektid ja kunstnikud leiavad, et uus vabadussammas on küündimatu ja ebasobiv, siis ei kaalu nende arvamust üles ka tuhanded allkirjad ja kümned tuhanded annetatud kroonid. Kui arst soovitab haigel ravida ennast salviga, siis on rumal tema jutu peale vilistada ning määrida haava endiselt tõrva ja
koerakusega, sest üks naabrimemm soovitas sedasi. Tuleks ikka kuulata, mida targemad inimesed räägivad, aga mitte olla kangekaelne ja tõrges nagu lehm. Aga mis see jutt ikka aitab,
kui Tšehhi klaasimeistrid samal ajal muudkui puhuvad ja puhuvad...
