Muidugi, ilus oleks ette kujutada sellist tarka prillidega onklit, kes jälgib tähelepanelikult kõiki valimisdebatte, loeb läbi kõik ajalehtedes ilmunud „valimisspikrid”, koostab pidevalt tabelit nagu kümnevõistlust nautiv spordisõber ning teeb aeg-ajalt vahekokkuvõtteid. Umbes nii:„Pärast riigikaitseteemalist debatti juhib erakond A, aga pärast majandusdebatti rebis ette erakond B, kuid kuna ees on veel teivashüpe, siis võib liidriks tõusta hoopis erakond C.” Et siis viimaks, pärast peaministrikandidaatide sõnelust pidulikult joon alla tõmmata ja kuulutada: „Võitis erakond F, teda ma valin!”

Kampaaniat tegev poliitik pole tema ise, vaid nagu emast peibutav isane. Et seda nautida, peaks ka valijal olema „jooksuaeg”. Aga enamasti pole.

Paraku selliseid entusiaste vist päriselus ei leidu. Poliitikahuvilised inimesed teavad meedia abitagi suurepäraselt, millist poliitilist jõudu eelistada – seda tõestab rekordiline häältesaak eelvalimistelt. Poliitikakaugetele pole jällegi midagi igavamat lõpututest väitlustest ja nad ei jälgi neid nagunii.

Seega tundub, et kandideerijad koos nende tegemisi kajastava ajakirjandusega ning valijad eksisteerivad justkui mingites paralleelreaalsustes. Kandideerijad teevad ja toimetavad nii, nagu alati on tehtud, aga elu on edasi läinud, valijad on muutunud kannatamatuks ega viitsi jälgida pikka tedremängu. Olen sellest juba kirjutanud, et kampaaniat tegev poliitik pole tema ise, vaid pulmarüüs nagu emast peibutav isane. Et seda nautida, peaks ka valijal olema „jooksuaeg”. Aga enamasti pole.

Õnneks saab homsega see protsess läbi ja elu kandub tagasi normaalsetesse rööbastesse. Saab jälle avaldada oma arvamust, ilma et keegi kahtlustaks, et see on valimispropaganda osa. Poliitikud lõpetavad kenitlemise ja asuvad tööle. Hakkavad kokku panema uut koalitsiooni, tegema kompromisse, loobuma utoopilistest valimislubadustest. Reaalne elu murrab sisse ja see on väga hea.