Andrus Kivirähk: töö pole jänes
Olen usin jalutaja. Teen seda koos koeraga ja ikka Tallinna kesklinnas, väga sageli ka remondis oleva Gonsiori tänava ümbruses ja võin seepärast ausalt kinnitada – tööd tehakse seal objektil tõesti väga harva. Minul pole sellest suurt midagi, ongi hea tänavat ületada, kui see liiklusele suletud on, aga ma mõistan loomulikult nende inimeste meelepaha, kelle jaoks on oluline pääseda Gonsiori tänavale autoga. Ning esmane impulss ongi ühes nendega hüüda: kuidas siis nii, Tallinna linnavalitsus? Miks töö venib?
Aga kui siis hakata asja üle järele mõtlema, pole maailm enam sugugi nii must-valge. Jah, ma kisan, et inimesed Gonsiori tänaval nüüd ja praegu töötaksid, aga kas ma ise viitsiksin suvel tööd teha? Eriti veel nii rasket tööd, nagu seda on uue tänava ehitamine! Lageda taeva all, vihmas ja päikeses. Muidugi mitte! Ning siis saabub inimlik mõistmine. Tärkab kaastunne. Inimene pole ometi loodud töö jaoks! Kas meil tõesti on südant nõuda, et need isad, pojad, vennad, kellele on antud ülesanne Gonsiori tänav valmis ehitada, peaksid rabama objektil varahommikust hilisõhtuni? Aga millal nad siis näevad oma naisi, emasid, tütreid, õdesid? Millal suhtlevad oma lapsepõlvesõpradega? Mõned eriti julmad hääled kärgivad koguni, et nii olulisel tänaval tuleks remonti teha ka öösiti! Kas need inimesed, kes sedasi kõnelevad, oleksid ise valmis öösel tööd tegema? Mina küll ei oleks. Kuidas ma saan seda siis nõuda teiste käest?
Nii et maailma selle pilguga vaadates on töömeestest tühi Gonsiori tänav üsna loomulik ja koguni rõõmustav nähtus. Sest kui inimene ei viibi objektil, siis on ta järelikult oma pere või kallite sõprade keskel, ja mis võiks olla ilusam.
Muidugi, me elame kapitalismis ning tööandjad ja omanikud sellest ilust tihtipeale ei hooli, vaid kihutavad oma alluvad ikkagi tööle, jagavad ohjeldamatult ülesandeid ning kontrollivad väiklaselt nende täitmist. Õnneks ei ole Tallinna linn selline. Kui sümpaatne oli lugeda mõned nädalad tagasi seletust selle kohta, miks Gonsiori tänaval nädalavahetusel tööd ei tehta. See häiriks läheduses elavate kodanike rahu! Õigus! Samuti on selge, et töid ei maksaks teha varavalges ega hilisõhtul, sest ka siis võiks akna taga valitseda õnnis vaikus. Ning kindlasti võiksid masinad vaikida lõuna paiku, sest mõni inimene soovib siis kodus väikest uinakut teha ja pole ilus samal ajal õues kolistada.
Ja muide, eks töömees ise ka tahab päeval veidi magada, mitte kogu aeg tuimalt asfalti panna.
Küll on hea, kui sul on selline mõistev ülemus. Ehkki ma isiklikult Taavi Aasa ja teisi linnaisasid ei tunne, tundub mulle, et tegemist on sümpaatselt laiskade inimestega, kes ei viitsi ise palju tööd teha ega nõua seda ka teistelt. Väga õige! Nii peabki! Ega töö jänes pole, elu peab ikka nautima.
Hiljuti avastasin oma üllatuseks, et ka Tammsaare pargi avamine on edasi lükatud. Kogu aeg teadsin, et uuenenud parki saab näha juuli algul, nüüd kuulutas silt, et alles septembri keskel. Mõistlik! Sügisvärvides ongi park kaunim. Kusjuures tegelikult pole tarvis kiirustada, veelgi toredam on avada park siis, kui seda katab valge lumevaip.
Mis me ikka oma naba tööga paigast nikastame. Mina lähen nüüd ka ära puhkusele. Kaunist suve!