Aga kahvatu ja nõrk on ta küll, nii et läheb magamiskambrisse ja istub Tõnissoni sängi servale. Paks koolivend sööb nagu ikka rasvast liha ja noogutab tervituseks.

„Kuidas siis vaheaeg läks ka?” uurib Arno. „Kas lugesid neid vanapagana juttusid, mis ma sulle jõuluks kinkisin?”

„Ei olnud aega,” seletab Tõnisson täis suuga. „Ma käisin Pärnus pauku tegemas.”

„Mis pauku? Mistarvis sa Pärnus pauku tegid?”

Ja tulevad muudkui siia! Sellepärast et kooliõpetaja Laur on sots, tema võtab kõik vastu. Mina ei taha Tõukre omasid Paunverre! Vaata, misuke see Kuslap on, mitte inimene, vaid mingi Tiugu!

„Einoh, eks ikka siis, kui president kõnet pidas,” kõneleb Tõnisson uhkelt. „Mul oli sületäis seapõisi kaasas, neid ma siis puhusin ükshaaval täis ja muudkui torkasin nööpnõelaga lõhki. Hirmus jurakas käis. Kiir rääkis, et televiisorissegi oli ära kuulda, tema mamma oli kaevanud, et üldse ei saa rahus presidendi kõnet kuulata, kogu aeg paugud käivad. Nojah, mina tegin neid pauke seapõitega!”

„Mis sa siis sedasi?” imestab Arno.

„No aga mis ta tuleb siis meie õue peale kõnet pidama!” pahandab Tõnisson. „Mina ei taha tema kõnet. Mina tean ise paremini, kuidas ilmas lood on. Kõige hullem hädaoht meile on Tõukre omad.”

„Tõukre omad?” küsib Arno. „Siis Imelik ja Kuslap? Mis nad siis paha teevad?”

„Mis nad teevad? Igasuguseid asju teevad! Näiteks rosinasuppi! Kes seda enne on näinud, et suppi keedetakse ilma soolata? See pole supp, see on lurr! Ja oota-oota, praegu on küll ainult Imelik ja Kuslap, aga varsti tuleb neid sealt Tõukrest mustmiljon!”

„Tõukres polegi nii palju inimesi.”

„Küll neid seal on! Ja tulevad muudkui siia! Sellepärast et kooliõpetaja Laur on sots, tema võtab kõik vastu. Mina ei taha Tõukre omasid Paunverre! Vaata, misuke see Kuslap on, mitte inimene, vaid mingi Tiugu!”

Arno ohkab, Tõnisson on viimasel ajal kuidagi imelik. Omal ajal oli tore temaga juttu ajada ning üheskoos piibliraamatust värsse pähe õppida. Aga nüüd…

„Küll ma sellele õpetaja Laurile ka veel näitan!” lubab Tõnisson. „Märtsis tulevad valimised, siis tuuakse õled tuppa – oi, siis on hea mõnda meest õlgedest kootidega peksta!”

Arno tõuseb ja läheb teise tuppa. Tõesti, hakka vana sõpra lausa kartma! Küll see poliitika on kole asi! Ja ega teiseski toas temast pääsu pole, Toots poeb kohe külje alla ning pakub Arnole saladuslikult naeratades midagi hõlma alt.

„Osta ära, Tali!”

„Mis see on?” küsib Arno pelglikult. Sügisel oli Toots talle pakkunud müügiks skalpeeritud indiaanlase pilti, see ilmub Arnole siiamaani unes ja sunnib valjult kisendades ärkama.

„Kaja Kallase foto,” sosistab Toots ja näitab oma varandust. Arno heidab pildile üheainsa pilgu ja keerab punastades pea ära.

„Ma ei taha!” ütleb ta.

„Loll, mida sinule siis vaja on?” solvub Toots. „Ratase Jürkat või? Ma ütlen sulle – Reformierakond on ainus ettevõtjasõbralik erakond Eestis!”

Arno jookseb koolimajast välja. Oh, kes küll mõtles välja poliitika ja valimised! Kui hea oli elu Paunveres vanasti!