Henn Põlluaas Foto: Tiit Blaat

Sellepärast kipuvadki eurovalimised sarnanema IT-mehe palkamisega: kuna inimene ise arvutitest midagi ei taipa, siis las askeldab tema asemel spetsialist. Sellega võib seletada Ilvese omaaegset või Kaljuranna praegust edu. Ilmselgelt on nad välispoliitikas kompetentsed isikud – noh ja las nemad siis lähevadki Brüsselisse. Küllap nad saavad hakkama sellega, millega seal tegeletakse – vahet pole, mis see täpselt on.

Eks seetõttu kõlagi erakondade valimisloosungid ülimalt umbmääraselt ja aeg-ajalt räägitakse sootuks aiaaugust. Näiteks Reformierakond soovitab enda poolt hääletada protestiks praeguse valitsuse vastu. Europarlamendiga ei seostu see kõige vähemalgi määral, aga samal ajal pole kahtlust, et just sellistest täiesti suvalistest impulssidest valijad lähtuvadki.

Me kõik teame, millist rolli mängis Eesti vabanemises Laar, aga millega tegeles tollal Põlluaas, ei tule nagu meelde. On mõistetav, et temagi sooviks osaleda vabadusvõitluses.

Nagu ikka, tekitab kõige rohkem küsimusi EKRE valimislubadus. (Vanarahva tarkus: kes seda nalja teeb, kui EKRE ei tee!) Tõotatakse Euroopas võidelda Eesti iseseisvuse eest. Minu teada võideti küll Eestile iseseisvus kätte juba 1991. aastal ja nimelt tänu sellele ongi meil võimalik iseseisva riigina Euroopa Liitu kuuluda ning europarlamendi valimistel osaleda. Aga EKRE seda muidugi ei tea, mis pole ka ime, sest EKRE-s pole inimesi, kes olnuksid pildil ka laulva revolutsiooni päevil. Näiteks Henn Põlluaasa sünniaasta on sama, mis Mart Laaril, ja me kõik teame, millist rolli mängis Eesti vabanemises Laar, aga millega tegeles tollal Põlluaas, ei tule nagu meelde. Mõistetav on, et temagi koos oma aatekaaslastega sooviks osaleda vabadusvõitluses. Neid saab võrrelda kaugete linnasugulastega, kes saabuvad veebruarikuus maale vanatädi juurde ja ütlevad, et tulid nüüd kartuleid võtma.

„Aga kartul on juba ammu salves!” lööb vanatädi käsi kokku.

Samamoodi löövad EKRE lubaduse peale käsi kokku kõik need tuhanded ja tuhanded inimesed, kelle elu on tihedalt Euroopaga läbi põimunud. Need, kes seal päevast päeva õpivad, töötavad, puhkavad, poodlevad, kontsertidel ja näitustel käivad. Nad oleksid sügavalt jahmunud, kui keegi ütleks, et Eesti iseseisvust tuleks Euroopa eest kaitsta.

Kusjuures – just nimelt neil võiks olla öelda nii mõndagi kriitilist Euroopa kohta, sest nemad tunnevad sealset elu ja näevad ka puudusi. Imelikul kombel aga räägivad Eesti Euroopast „vabanemisest” ennekõike inimesed, kellel pole Euroopaga vähimatki pistmist, kelle elukest Brüssel mitte kuidagi ei sega, kuid kes Vene ajal oleksid andnud ükskõik mida selle eest, et pääseda Soome maasikakorjajaks või osta Saksamaalt kasutatud auto. Ja nüüd korraga on neile pähe turgatanud, et Eesti pole piisavalt vaba!

Võikski siis tõelise patrioodina jääda Eestisse poe taha maailmapoliitikat arutama. Milleks üldse sinna vaenulikku Brüsselisse kippuda? No muidugi selleks, et Euroopa Liitu seestpoolt õõnestada! EKRE auesimees on ju Arnold Rüütel, kes oma töömeheelu jooksul õõnestas ENSV ülemnõukogu presiidiumi juhtides seestpoolt Nõukogude Liitu. Nooremad „vabadusvõitlejad” võtavad vanemalt põlvkonnalt teatepulga üle.

Loe veel: