Foto: Madis Veltman

Nüüd tõmmatakse enne käiste üles käärimist hinge ja oodatakse Kaja Kallase suurejoonelist etteastet. Ega tema ponnistusel eriti muud mõtet pole, kui kinnistada oma märtrikuvandit ja tekitada kerget piinlikkust nendes uude koalitsiooni kuuluvates saadikutes, kes toimuvaga oma südames siiani nõustunud pole. Küllap käib nii mõnestki elu lõpuni läbi häbinõksatus, kui talle meenub, et ta hääletas kunagi Henn Põlluaasa poolt.

Koalitsiooniläbirääkimised tuletasid meelde Jalta konverentsi, kus samuti tõmmati maha tulevased piirid: need alad jäävad Stalinile, need lääneriikidele.

Nii et jah, praegu on justkui vaikus enne tormi. Rinne on Sinimägede all korraks kinni peetud, aga varsti on nad kohal. Erilist ärevust tunnevad ilmselt mõningate ministeeriumide töötajad – need, kes Suure Kolmiku lepinguga EKRE mõjusfääri määrati. Selles mõttes tuletasid koalitsiooniläbirääkimised tõepoolest meelde ajaloolist Jalta konverentsi, kus samuti tõmmati maha tulevased piirid: need alad jäävad Stalinile, need lääneriikidele. Ja oh seda kergendust, kui selgus, et tulevane minister tuleb Isamaast või Keskerakonnast! Eriti torkas see silma Jüri Luige puhul – võis lausa kuulda, kuidas terve Eesti vabariik kergendatult ohkas, kui Luik nõustus kaitseministriks jääma. Kahtlemata polnud see talle kerge otsus, sest kes see ikka tahab osaleda valitsuse istungitel, kus kolleegide suust saab kuulda kahtlemata päris palju „intellektuaalselt huvitavaid” ideid, kui väljenduda diplomaatiliselt. Aga see ohver tuli tuua, et vähemalt kaitseministeeriumisse ei marsiks sisse mõni rahvakomissariks määratud revolutsiooniline madrus, padrunilindid risti-rästi rinnal, ega avaldaks valjuhäälset usaldamatust pursuidest ametnikele, kes on siiani teeninud kodanlust, aga peavad nüüdsest vastuvaidlematult kuulama töölisklassi sõna. Mõnes teises, koalitsioonilepinguga „raudse eesriide” taha mõistetud ministeeriumis säärane asi ju juhtumas on. Nii et kui president Kaljulaid võtab tulevikus taas oma kõnedes koduvägivallast kõneleda, siis sobiks tal mainida ka „vaimset ja füüsilist vägivalda õnnetute riigiametnike kallal ministeeriumide suletud uste taga”.

Tõepoolest, mitmeski mõttes toob uus valitsus meelde nõukogude aja. Ka siis räägiti, et Vaino või Ristlaanega on võimatu asju ajada, nemad on puhta pöörased, aga näiteks Väljas või Green on täitsa arukad ja kenad inimesed. Nemad ikka aitavad, kui häda käes. Nüüd kõneldakse ju EKRE ministreid ülejäänutega võrreldes täpselt sama.

Ega see ideoloogiagi, mida EKRE esindab, kuigi palju ENSV põhimõtetest erine. Kohtuvõimu tuleks kontrollida, ajakirjandust tsenseerida, piirid kinni panna, samasooliste abielud keelata. Üsna samamoodi ju nõukogude ajal tehtigi. Pealegi ühendab EKRE-t ja ENSV-d veel Arnold Rüütli kui elava reliikvia isik. Ja lõppude lõpuks – lugedes „Internatsionaali” sõnu Hans Rooskaja tõlkes, kõlab see täpselt nii, et sobiks suurepäraselt tõrvikurongkäigul esitada.

Ei õigust ilma valitseda

Või olla söödikute sool,

Vaid meil, töörahval, sest et teda

Peab üleval me töö ja hool.

Kui lõhub tasumise äike

Kõik ahned koerad laiali,

Ei sellepärast kustu Päike,

Vaid paistab nii kui ennegi.