Aga miks EKRE nii kangesti Eesti õiguskaitsesüsteemi vihkab? Pole nagu kuulnud, et EKRE liikmed seadusega pahuksis oleksid. Milleks olla siis nii kuri?

Vastus peitub ehk selles, et EKRE on kuri peaaegu kõige ja kõigi vastu. Neile ei meeldi ju õieti keegi. Teised erakonnad on halvad, president on halb. Riigiametnikud, diplomaadid – samuti halvad. Ajakirjandus ei kõlba kassi saba allagi. Halvad on ka teadlased ja loominguline intelligents. Nii palju vaenlasi! Aga eks see ole ka loogiline, sest kui EKRE-t toetab ümmarguselt 20% valijaskonnast, siis 80% järelikult ei toeta. Nende kõigi vastu tulebki võidelda.

Raske võib olla inimese elu, kes on ümbritsetud igast küljest vaenlastest. See on nagu stseen mõnest vesternist, kus kauboisalgakse on sattunud üüratu indiaanlaseparve piiramisrõngasse. Kas selline võibki välja näha EKRE liikme ning valija maailmapilt? Üksinda terve maailma vastu! Kangelaslik, aga väga kurb. Mõistlik oleks sellises olukorras eneselt pärida: äkki on mul endal midagi viga, et mind mängu ei võeta? On ju teada, et konfliktidesse satuvad ennekõike inimesed, kes neid ise otsivad ja masohhistlikult naudivad. Ikka selleks, et hiljem ärritatult kõneleda: „Kujuta ette, mis minuga juhtus! Ma olen alati teadnud, et nad kõik on lurjused.” Peeglisse vaadata ei taha muidugi keegi.
EKRE on kuri peaaegu kõige ja kõigi vastu. Neile ei meeldi ju õieti keegi. Teised erakonnad on halvad, president on halb.

Kui veel uurida EKRE vaenlaste nimekirja, siis torkab silma, et umbes samad ühiskonnagrupid on häirinud teisigi riigimehi. Ka Stalin pidas vajalikuks hävitada eelmise korra aegne riigiaparaat, intelligents, insenerid, arstid, edukamad põlluharijad… Kõik need, keda oli keeruline loosungite ning propagandaga mõjutada. Usaldusväärseteks osutusid vaid proletaarlased ning külakehvikud. Neile oli võimalik muinasjutt kompartei juhtimisel sündivast uuest, paremast maailmast maha müüa. Kõik ülejäänud olid agendid ja kahjurid.

Naljakas paralleel tekkis ka erru läinud kohtuniku Leo Kunmani intervjuud lugedes. Meelde tuli Stalini-aegne kuulsus Lidia Timašuk. Arst, kes süüdistas Andrei Ždanovi mõrvas teisi arste, Kremli haigla professoreid. Lidia Timašuki algatus võeti tänulikult vastu: talle anti Lenini orden, „mõrtsukarstid” arreteeriti. Algas üleriigiline arstidevastane kampaania, mis vaibus alles Stalini surma tõttu. Selle üks põhjus oli väidetavalt see, et ükski vabaduses viibiv arst ei julgenud teadvuse kaotanud diktaatorit sõrme otsagagi puudutada. Nii läheb, kui sa kõikjal üksnes vaenlasi näed. Lõpuks oled ihuüksi.