Liikmeid värbavad usinalt ka "vanad" parteid Foto: Rauno Volmar

Paljud söögikohad kurdavad, et pole ettekandjaid ega kokki. Mõned restoranid on seetõttu juba kinnigi pandud. Suvel veel leidus inimesi, sest kooliõpilased ja tudengid tahtsid raha teenida, aga nüüd käib kool ja neil pole enam mahti.

Inimesi napib mujalgi, ega siis ilmaasjata tuhanded ukrainlased ja teiste rahvuste esindajad Eestisse tööle ei siirdu. Ja neist ongi suur abi, aga paraku on ameteid, kuhu ukrainlane ka kõige parema tahtmise juures ei sobi. Näiteks parteilaseks ta ei saa hakata.

Kui meil ei jätku isegi kohvikutesse ettekandjaid, siis kuidas me saame loota, et meil jätkuks parteilasi uute erakondade jaoks?

Aga parteilastest on kibe puudus! Uued, vasttärganud erakonnad, mis juriidiliselt võttes veel erakonnad polegi, käivad mööda Eestimaad ja otsivad inimesi, kes oleksid nõus nendega liituma. Saaks 500 liiget täis ja võiks end vähemalt erakonnana registreerida. Asi seegi! Aga kust sa võtad need 500 inimest?

Nagu juba öeldud, võõrtöölised siin aidata ei saa. Neil võivad olla hea süda ja kuldsed käed, aga seadus kahjuks ei luba moodustada erakonda, mille liikmeskond koosneks Ukraina kodakondsusega ehitajatest. Gümnasistid ja tudengid? Kui nad on juba täisealised, siis põhimõtteliselt küll. Küll nad hakkama saaksid. Parteilase amet on ju oluliselt lihtsam kui ettekandja oma. See ei võta aega. Sa ei pea tegelikult üldse mitte midagi tegema, lihtsalt eksisteerid partei nimekirjas. Teisalt ei maksta selle eest isegi mitte miinimumpalka, nii et praktilise mõtlemisega noormees või neiu küsib õigustatult: milleks?

Samal põhjusel ei saa loota tööbörsile. Inimesed, kes seal tööd otsimas käivad, soovivad kindlat ausat ametit, mis toob leiva lauale. Neid ei rahulda aseesimehe koht Elurikkuse erakonnas või piirkonnajuhi koht Eesti 200-s.

Tõsi, rahalist kasu erakonna liikmeks hakkamisest ei tõuse. Seega oleks ehk mõistlik otsida altruistlikke inimesi, rõhuda halastusele ja südameheadusele. Miks mitte varitseda doonoritelkide juures? (Kaasa tasub võtta ka koer või veel parem, imik, see muudab möödujate südame haledamaks.) Inimesed, kes lähevad vabatahtlikult oma verd loovutama, on ehk nõus loovutama ka oma poliitilise süütuse – selleks, et üks väike hea erakond saaks ennast viimaks registreerida ja leiaks oma koha päikese all... Ega see pole ju tegelikult valus. Annad allkirja ja kogu moos. Ei nõua palju vaeva, aga teeb uue erakonna asutajad nii õnnelikuks!

Niimoodi, kirikutrepil kerjates või oma eakaid ja abituid sugulasi ahistades saaks vajalikud 500 nime ehk viimaks kokku. Ainult et mis kvaliteeti säärasel nimekirjal olla võib? Millise tulemuse võiks sellega saavutada valimistel? Tuntud nimesid, kelle poolt inimesed hääletada sooviksid, on ju veelgi raskem leida. Ega Artur Talvik ise ka tükk aega Vabaerakonna liikmeks ei astunud, ehkki ta nende nimekirjas kandideeris.

Ma ei ole tegelikult uute erakondade vastu pahatahtlik. Nad on iseenesest sümpaatsed ja mul oleks hirmus hea meel, kui kusagilt saabuks prints valgel hobusel, kui Eesti poliitikasse ilmuks ootamatult suur hulk tarku ja säravaid persoone – aga paistab küll kangesti sedasi, et nad kahjuks ei saabu ega ilmu. Meie inimressursid on ikkagi väga piiratud: kui meil ei jätku isegi kohvikutesse ettekandjaid, siis kuidas me saame loota, et meil jätkuks parteilasi uute erakondade jaoks?