Näiteks Toomas Hendrik Ilvese suure edu taga seisis omal ajal ilmselt inimeste arusaam, et Ilvest pole mõtet kodus hoida, täpselt samamoodi nagu tuba pole õige koht jalgratta jaoks. Muidugi, ka laudade ja toolide vahel saab vänderdada, aga jalgrattast tõuseb õiget tulu ikkagi õues! Nii ka Ilvesest. Muide, ka tema presidendiaastad kinnitavad seda. Ilves puhkeb õitsele ennekõike siis, kui tal on võimalus tegeleda mingi rahvusvahelise kriisiga, nagu Gruusia sõda või praegused Ukraina sündmused. Sellistel hetkedel on ta vaieldamatult tõhus.

Indrek Tarand teenis toetuse kõikidelt neilt, keda oli surmani ära tüüdanud suurte erakondade susserdamine ja ülbus. Kuna vahepealsete aastate jooksul pole olukord paranenud, vaid pigem hullemaks läinud, peaksid Tarandil olema head šansid saada tagasi valituks.

Nelja parlamendierakonna puhul tekitab mängulist huvi võimalus ametlik nimekiri pea peale pöörata. Kukutada kuningad ja anda võimalus ebasoosingusse sattunuile (Reformierakond) või uutele tulijatele (IRL). Nii oleks näiteks staažikal Reformierakonna toetajal, keda pole rõõmustanud parteis viimastel aastatel toimunud arengud, võimalus hääletada nende poolt, kes pole nii palju valetanud ja vassinud ning kelle kilekottides leidub vähem sponsorite raha. Suhkrutükina mõjub ka uudis, et tulevasel Euroopa Komisjoni liikmel peaks olema europarlamendi mandaat. Aga kui Ansip seda ei saagi? Väärib proovimist!

Sotside puhul eelnev soovitus siiski ei kehti. Tundub, et ootamatult sülle sadanud võim ja ministrikohad on nende tähelepanu nii jäägitult hõivanud, et europarlamendi jaoks enam aega üle ei jäägi. Õnneks – nagu igas suures eesti peres – on neil olemas tark vanaema. Siis, kui noorem rahvas ringi sehkendab ja välja peal tuult taga ajab, võtab tema ohjad enda kätte. „Vanaema, meil tõesti pole aega Brüsselisse minna,” kurdavad noored. „Olgu peale, eks ma lähen siis ise,” ohkab too. Pole ka meil mõtet asjatult segadust tekitada, noortel sotsidel on Eestimaa valitsemisega tegemist ülearu, Euroopale aga kuluks neli aastat Marju Lauristin ära.

Keskerakond on üldse erijuhtum. Kunagise NLKP hüüdlause „Rahu!” kasutusele võtmisega on i-le täpp peale pandud ning Savisaare transformeerumise Brežneviks võib lugeda lõpule jõudnuks. Keskerakonna poolt hääletamisel on tegemist puhtalt päästeaktsiooniga. Õnnelik võitja pääseb Brüsselisse, vabaneb hüpnoosist ja astub erakonnast välja. Nii on see alati olnud, nii ka jääb. Täpselt samamoodi anti eesti muinasjuttudes libahundile noa otsast leiba, et susi jälle inimeseks muutuks. Küsimus on vaid, keda seekord päästa? Jüri Ratast? Kadri Simsonit? Valik on teie, armsad Keskerakonna valijad.