Andrus Kivirähk: Vana koer uusi trikke ei õpi

Tegelikult väldin ma juba ammu Keskerakon-nast kirjutamist. Ära on tüüdanud. Põhjusi kirjutamiseks ju oleks ja vahel ma juba mõtlengi, et nüüd peaks küll midagi ütlema, aga siis meenub mulle see vana kindral „Švejkist”, kes mõtles ja kõneles ainult peldikutest.

Ja kuna mina ei taha olla selline kindral, siis jätan ma asja sinna paika ja otsin teise teema.
No ei soovi ma kirjutada peldikutest, mitte ei soovi…

Anna Reid jutustab oma värskelt eesti keeles ilmunud raamatus „Leningrad”, kuidas blokaadi ajal oli mõnedes peredes rangelt keelatud näljast ning surmast kõnelemine. Selle asemel õpetati lastele luuletusi. Sellised pered pidasid üldiselt paremini katsumustele vastu kui paljud teised, nad ei lasknud ümbritseval viletsusel endast võitu saada, ignoreerisid seda kangekaelselt nii hästi, kui suutsid.
Mina olen Tallinnas elades kah üritanud sama taktikat järgida. Eks ma tean muidugi, et minu linnapea on Savisaar. Aga mõistlik on see kurb fakt igapäevaelus ära unustada. Pealegi, eks ma olen harjunud. Me kõik oleme. Keskerakond ei suuda enam ammu üllatada, vana koer ju uusi trikke ei õpi.
Kui kapo puistas Keskerakonna kontorit ja esitas Tuiksoole ning Toobalile kahtlustuse mõjuvõimuga kauplemises, siis tekitas see inimestes vaid loidu huvi. Mis uudis see ikka on? Kõik teavad, et keskerakondlased alalõpmata ringi sahkerdavad, pooled linnaametnikud on uurimise all jne. Teade selle kohta, et veel keegi on vahele võetud, mõjub otsekui uudis sellest, et Lapimaal sadas lund. Kus siis veel? Vaat kui lund sajaks troopilistes vihmametsades, see oleks ootamatu. Mõelge välja midagi lõbusamat, härrased!

Lugu Hannes Rummi kirjavahetusega oligi juba veidi värvikam. Ehkki ka siin pole mitte midagi imekspandavat. Ei usu, et keegi oleks šokeeritud ja pomiseks: kuidas ta ometi võis… Pigem jälgitakse skandaali lõbustatult – et näis, kuidas nad ennast seekord välja keerutavad. Ja kui siis Savisaar tuleb välja mingi eriti ootamatu avaldusega, naeravad kõik, nii et vats vappub. Inimesed kohtuvad tänaval ja pärivad teineteiselt: kas kuulsid juba, mida Edgar pressikonverentsil ütles? Oo jaa, võrratu! Vana paneb ikka võimsalt.
Umbes niimoodi võiks vestelda tsirkuseetenduselt lahkuv publik, kes on näinud erakordselt naljakat klouni.
Pärast elamislubade skandaali Isamaaliidus oli rahvas väga pahane, et kõik asjaga seotud isikud oma ametipostidelt tagasi ei astunud. Seda, et tagasi astuks Priit Toobal, ei usu mitte keegi. Ja miks ta peakski? Ta pole ju mitte kuidagi eksinud oma erakonna põhimõtete vastu! Tal on ka oma erakonna esimehe täielik toetus ja õigusega. Vaevalt et Viktor Kingissepp oleks mõistnud hukka agara noorkommunisti, kes toob talle punkrisse Jaan Tõnissonilt näpatud erakirjavahetuse. Vastupidi, võitluses rahvusvahelise kodanlusega kulub säärane materjal marjaks ära. Vaenlase saladuste väljaselgitamine pole patt, see on luure ja sõjakavalus. Ning Keskerakond ongi ju sõjas, vähemalt enda arvates. Nende vaenlasteks on kapo, teised erakonnad, ajakirjandus – sisuliselt kogu Eesti riik. Nad on otsekui partisanid vaenlase tagalas.

Seega pole neil mingit põhjust tulla vastu „kodanluse nõudmistele” ning ohverdada ustav soldat. Kõik
jääb vanaviisi. Keskerakond omandab veelgi paarialikuma ilme ja koostöö nendega muutub üha võimatumaks. Mis peaks eriti kurvastama neid, kes unistavad valitsusest ilma Ansipi ja Reformierakonnata. Nii kaua, kuni Savisaar pukis püsib ja tema meetodid
erakonnas heakskiitu leiavad, pole see mingi nipiga võimalik.