Andrus Kivirähk Foto: Vallo Kruuser

See on täpne formuleering ja laieneb kahjuks tervele Reformierakonnale, veelgi enam, tervele valitsuskoalitsioonile. Piltlikult võiks olukorda kirjeldada järgmiselt: on mets ja on nurm, millel inimesed karjatavad oma lambaid. Metsas aga elavad mingid elukad. Külarahvas peab pidevalt oma lambaid nende eest kaitsma. Kui teha kõva kisa ja põletada suuri lõkkeid, siis elukad metsast välja ei tule, redutavad seal ja põntsutavad kannatamatult saba vastu sammalt.

Aga pruugib vaid lasta lõketel hääbuda, tarvitseb ainult korraks vait jääda, kui nad on kohal ja viivad mõne ute kaasa.

Pärast Reformierakonna rahastamisskandaali oli kisa päris suur ja taevas tänu praginal lõõmavatele lõketele kaunikesti valge, nii et mõnda aega püsisid metsalised üsna vagusi. Nad pelgavad valgust ja seda, kui valju selge häälega nimetada nende nime. Kuid ega siis ükski karjane ei jõua pidevalt lokku lüüa, ikka tekib tahtmine silm korraks looja lasta, süüa mättalt maasikaid, voolida pajupill… Ühesõnaga, inimesed muutusid hooletuks. Aga nemad seal ei tuku! Otsemaid avanesid laaneväravad ja Sirp oligi läinud.

Kas see peab tõesti nii olema? Nagu Venemaal, kus miilitsa – vabandust, politsei! – nägemine tekitab pigem hirmu kui turvatunnet? Tegelikult ju tahaks kangesti oma ministrit usaldada, elada tema laia selja taga nagu vanajumala kukulind. Aga näed, ei saa, sa pead temaga hoopis sõdima.

Minu jaoks on Sirbi ümber puhkenud sahkermahkris märgilise tähendusega Toomas Väljataga isik. Kujutlegem, et tema asemel juhiks SA-d Kultuurileht mõni Langi ja Klaasi erakonnakaaslane, väiksemat sorti sorts! Milline mõnu oleks siis susserdada, tilluke paharet lööks ainult kulpi ja täidaks, saba püüdlikkusest rõngas, kõik käsud! Aga nüüd on sulide punti sattunud ka üks aus inimene ja see komplitseerib olukorda tublisti. Uljad husaarid tahaksid minna õunavargile, aga mingi memmekas vaatab pealt! Ei saa kuidagi end päris vabalt tunda, sest mine tea, äkki räägib pärast teistele ära, milliseid pättuseid tehti. Pole võimalik pingevabalt valetada, on tarvis vähemalt silmakirjaks reeglitest kinni pidada. Kui tüütu! Kujutan ette, millise heameelega saadetaks Väljataga erru ja asendataks mõne oma mehega. Küllap on sellest kasulikust operatsioonist kusagil mugavas tagatoas ka juba räägitud. Kultuuriavalikkus peab hoolega peale passima, et see plaan teoks ei saaks.

***
1940. aasta juunis nimetas president Konstantin Päts vabariigi valitsuse etteotsa varem peamiselt luuletaja ja naistearstina tuntud Johannes Varese. Juhuslikult Eestis viibinud Andrei Ždanov ei näinud põhjust suveräänse riigipea otsust vaidlustada.

„Johannes Vares on minu arvates väga hea kirjanik,” ütles ta. „Kas ta on hea peaminister – raske hinnata. Mina olen tema visiooni lugenud, paberi peal on kõik väga ilus.”

Seltsimees Ždanov tegi mõistliku ettepaneku, et enne lõpliku hinnangu langetamist tuleks anda Varese valitsusele sada päeva oma programmi tõestamiseks.

Ja nii sündiski.