Andrus Lipandi: ema õpetuste varasalvest - miks tuleb teretades alati naeratada?

Ta oli päris tavaline eesti naine, kes sündis aastal 1902 Eestimaa keskpaika tekkinud tüüpilises väikelinnas Paides.

Peres oli 6 last ja perepea oli tänapäeva mõistes väikeettevõtja. Nii ma mäletan oma emapoolset vanaisa, keda tean vaid kuulnud juttudest, et ta ostis kokku liha, mida müütas ümbruskaudsetele inimestele. Vanaemast tean vaid nähtud üksikuid fotosid ja seda, et ta oli hea südamega inimene.

Mäletan selgesti, kuidas ema kirjeldas oma lapsepõlvest söögiaega, kus lapsed pidid laua ääres sööma püsti seistes ja kui pala leiba pudenes põrandale, siis tuli see maast üles võtta, sellele suud anda ja ära süüa. Sellest sain õpetust, et toitu ei tohi raisata, sest selle saamiseks on väga suur osa eesti rahvast ränka vaeva näinud. Kui paljud tänapäeva lastest üldse teavad, kuidas ja kust tuleb piim, liha ja leib meie söögilauale, kui nad pole ise selle toidu valmimise protsessi näinud ega selle loomises kätt külge pannud?

Ema oli oma peres ainus, kes läbi raskuste ja visaduse suutis omandada kõrghariduse ning seetõttu oskas hinnata hariduse tähtsust ja selle väärtust. Miks ta muidu mulle, oma ainsale lapsele ei rõhutanud, et õpi ja omanda keeli, siis elad täisväärtuslikult.