Andrus Saar: Inimesi on väga lihtne panna avaldama võõraid mõtteid

Võõra arvamuse pähe istutamine toimub hämmastava kergusega, sest arvamust avaldav inimene ihaldab tunnustust ja edu

Uurijana olen sageli kogenud inimeste arvamuste maailma haprust, kuivõrd vähe see, mida inimesed välja ütlevad, kuulub tegelikult neile. Täidetud ankeete sirvides olen nii mõnigi kord märganud, kuidas respondent väljendab intervjueerija ühele ja samale küsimusele erinevaid seisukohti. Miks? Küsitluse käigus muutusid vastaja informeeritus, tema arusaamad, teatud nähtuste või sündmuste sõltuvuste tagamaad said talle selgemaks.

Küsitlustele vastates juhindub inimene sageli soovist kohaneda etteantud ootustele. Näiteks olla hea isa, hea erakondlane, usaldusväärne Eestimaa kaitsja. Inimesed soovivad oma seisukohtade eest saada kasvõi minimaalset tunnustust. Vastuvoolu ujumine on omane vaid vähestele, sest pärivoolu on ju märksa kergem. Kuid ka olukorras, mil võetakse ette vastuvoolu teekond, loodetakse ikkagi tunnustusele, edule, positiivsele tagasisidele, olgu või väga väikselt ringkonnalt. Sõltumata sellest, mida inimene ise mõtleb, on ta kammitsetud korraga paljude ootustega: mida arvavad minu lähedased, mida minu töökaaslased, mida arvab suurem osa kogukonnast, kuhu ma kuulun. Aktuaalsete sündmuste puhul mängib suurimat rolli vast isegi massimeedia positsioon. Enamik inimesi hulbib ikka infovoogude pealispinnal (aega ju napib), sest puudub sügavam huvi ning tuleb elada oma isiklikku elu: laps lasteaeda viia, palgaraha teenida, seriaali kangelastele kaasa elada jms.