Hendrik Agur Foto: Priit Simson

Teist saab pidada vaid kummisaabastega kolhoosiesimehe vääriliseks ja selle tee on kahjuks valinud GAG koolijuht Hendrik Agur. Esimene on oma kooli eest väljas olev terviklahendus ja teine oskusteabeta koolijuhi soolo, kes suurusehullustuses tahab lihtsalt oma valdusi suurendada ning pearaha ja võimu kasvatada.

Westholm koondub ajaloolisesse koolimajja

Esimene uudis ja näide üks puudutab Westholmi Gümnaasiumi – nimelt teatas linnavalitsus detailplaneeringu algatamisest ajaloolise Kevade tänava koolimajakompleksi laiendamiseks. Praegu asub Westholm kahel aadressil: algklasside hoone Luise 38 ja gümnaasiumihoone Kevade 8, mis on üksteisest ca 600m kaugusel. Praktikas tõestatult ei ole see hea lahendus, miks siis muidu kooli lapsevanemad ja õpetajad tänavu kevadel linna poole pöördusid, et kool lõpuks ometi kokku toodaks ajaloolisesse nn Wikmani poiste koolimajja Kevade tänaval.

Linn on ka omalt poolt tegemas mõistlikke otsuseid, lubades ehitada koolikompleksi täiendava algklasside õppehoone ja juba aastakümneid puudunud võimla. Loodame, et plaan vaid plaaniks ei jää ning järjekordselt rahanappuse või teiste poliitiliste prioriteetide taha pidama ei jää.

Westholmi näide väärib aga veelgi rohkem esile tõstmist võrrelduna arengutega GAG-s. Gustav Adolf on koolijuhi ja abilinnapea Kõlvarti õhtusel ette võtmas täpselt vastupidise suunaga “eksperimenti” – lõhkuda kooli terviklikkus ning viia pool kooli ehk 1.-6. klassid ajaloolisest koolikompleksist eraldi majja Vana-Kalamaja tänaval (pisut vähem kui kilomeetri kaugusel). Kus veel pealegi võimlat ei saa olema vähemasti järgmised viis-kuus aastat. Ehk siis tehakse täpselt seda, millest pääsemiseks Westholm praegu pingutab. Kurioosne on seejuures, et sedasama kurikuulsat Vana-Kalamaja koolimaja pakkus linn esmalt Westholmile ruumiprobeemide lahendamiseks. Selle kooli juhtkonnal ja hoolekogul jätkus aga mõistust ja sirget selga, et “kingitusest” või Aguri keeles “sajandi võimalusest” ära öelda ja oma kooli jaoks õige lahenduse teostamise eest edasi seista.

GAGi juhi isiklikud unelmad kooli ja õpilaste arvel

Teine näide ja GAGi tee avaldab oma palge 15. mai Postimehes koolijuhi arvamusloos “Hendrik Agur: õpetaja palk 3000 eurot annaks sõnumi väärtustest”. Igatahes Aguri väärtustest saab lugeja selge pildi: “Sihid tuleb seada kõrgemale, kui tiivad kannavad. Normkoormusega õpetaja kuutasu peaks olema 3000 eurot. Ja ma ei soovi siinkohal kuulda, et ei saa. Saab, kui soovida ja tajuda üdini, milleks seda on vaja.”

Tore mõte, aga kelle või mille arvelt see rahapuu kandma peaks – politseinike või päästjate, õdede või arstide, raamatukoguhoidjate või kultuuritöötajate? Kurblooline on, et nii plaanide väljakäimisel kui teostamisel lendab Eestimaa vanima gümnaasiumi juht järjekindlalt kõrgemalt kui tiivad kannavad. Ja kahjuks ajendatuna ilmselgest küündimatusest ja oma võimete ülehindamisest: “Pakun peale tavapärase mudeli – üks kool, üks juht – uudse võimalusena luua riigi, kohaliku omavalitsuse ja tegusate, end tõestanud koolijuhtidega sihtasutusi, mis koondavad parimaid koolide juhtimise kogemusi ning ärksamaid kogemustega andekaid juhte, kes pakuksid koolijuhtimise teenust koolipidajatele, nii kohalikele omavalitsustele, riigile kui miks mitte ka erasektorile.” Otse ta seda muidugi välja ei ütle, aga ridade vahelt lugedes soovitab vist rajateelelikult esmalt iseennast.

Olen 100% teisel arvamusel kui Agur - kooli eesmärk ei saa ega pea olema kasvamine, nö holding-firmade arendamine. Koolijuhtimine pole ka moodsas keeles management’i outsource’imine. Aga just seda Agur ihaldab: “Näiteks otsustab koolipidaja oma piirkonnas teatud koolide juhtimise anda sihtasutusele. Sihtasutus teeb valiku omakorda konkursi korras koolijuhtimise firmade või MTÜde vahel, milline juhtkond/meeskond võtab milliste koolide juhtimise üle. Ühe meeskonna alla koondub mitu kooli, näiteks kolmest kuni kümne koolini. Praeguste direktorite asemel oleksid kuraatorid (Belgia mudel). Sisuliselt on tegemist konsortsiumkoolide loomisega ühtse juhtimise all tunnustatud väärtuste edasikandmise teel. Tulemuseks on koolide kvaliteedi tõus ja tasemete ühtlustumine, lähtudes tugevamatest.”

Tulevikukool lähtub aga hoopis vastupidistest eesmärkidest. Õpetajal peaks olema võimalik mitte otseselt sundida õpilast aineid pähe õppima, vaid kaasata teadmishimuline, lähtudes tema oskustest ja võimalustest, teadmiste kiirema ja lihtsaima omandamise teele. Kolhooskoolis on sarnane individuaalne lähenemine välistatud.

GAG – valitud lahendus on tee tupikusse

Konsortsiumkoolid, kuraatorid, väärtuste edasikandumine - päevagi õpetajana mitte töötanud mehelt suured sõnad. Ehk aga tasuks “kõrgelennuliselt eksperimenteerida” siiski mujal kui ligi 400 aastase ajalooga väljakujunenud haridusinstitutsioonis. Seda enam, kui olemasolevagi “pisikese üksuse” haldamisega ilma pidevate tülide ja ja jamadeta hakkama ei saa. “Lahendame-otsustavalt-ruumipuuduse-probleemi” ja “parandame-tõhustame-edendame” mõtteviis võib ju esmapilgul kõlada ilusti. Reaalsus on aga see, et viies ellu tänase Aguri-Kõlvarti plaani – viia ajaloolisest GAG-i kompleksist ära 530-540 õpilast ning lisades neile uues hoones täiendavalt 180-300 õpilast, siis järgneva 6 aasta jooksul vanematesse klassidesse jõudes peavad GAG-i ajaloolisesse kompleksi mahtuma tänase 530-540 noorema õpilase asemel 720-840 suuremat, 7.-12 klassi last. See on objektiivselt võimatu ning viie-kuue aasta pärast on GAG veelgi suuremas ruumipuuduses kui täna. Milleks siis kogu see jama? Direktori egotripp või kellegi valimiskampaania?

Agurliku kolhoosikorra kehtestamine, ajaloost juba läbikukkunud katsena tuttav “uudismaade hõlmamine” ja ekspansiivne majandusmudel pole isegi minevikuvari, vaid täiskäiguga kuristikku tormamine. Visionäär ei ole see, kes räägib rohkem kui teab, vaid see, kes teab, mida ta räägib. Eesti hariduselus ei peaks 21. sajandil olema enam kohta kolhoosiesimeeste mentaliteedile.