Anett Leosk: Olukorrast lastehoidudes

Eralastehoidudelt oodatakse kvaliteeti, mida sageli ei ole

Kõik need toredad naeratavad hoidjatädid, kes hommikul teie lapsi vastu võtavad, võivad sisimas mõelda, et kallis lapsevanem, kas sa tõesti ei märganud, kuhu sa oma lapse toonud oled!? Aga hoidja peab, naeratus näol, lapse vastu võtma, tal puudub õigus rääkida tegelikust olukorrast. Olen ise töötanud kahes eralastehoius. Kogemus on näidanud, et tegelikult on olukord üsna nadi. Puudused tulenevad sellest, et omavalitsus ei toeta piisavalt erahoide.

Rühma nimekirjas on 15–20 last ja kohal iga päev 9–13. Kasvatajaid või hoidjaid on nende kohta sageli ainult kaks. Mõnel pool peavad nad ka lastele süüa valmistama, sel ajal hoiab lastel silma peal ainult üks kasvataja. Hoidja ja lasteaiaõpetaja on kaks eri asja. Lasteaiaõpetajaks pead sa ülikoolis õppima. Hoidja läbib kursused ja ei tohi lapsi õpetada, ainult hoida. Osa hoidjatel aga puudub seegi paber.