Olukord ei ole tingimata väga halb. Võrreldes mitmete Kesk- ja Ida-Euroopa pealinnadega on Tallinn puhas, mitmekesine ning suure potentsiaaliga linn. Paistame riigina silma nii puhta looduse e-lahenduste, karmi jäätmemajanduskorra kui aktiivse kodanikuühiskonna poolest, see väljendub ka tallinlaste elukvaliteedis. Linnavalitsus ja linnameedia väljastavad püsivas tempos pressiteateid korda tehtud parkidest, tasuta ühistranspordist ja tänapäevastuvast transporditaristust. Tehtud on pika perspektiiviga otsuseid, muuhulgas nt palju kriitikat pälvinud bussiradade loomine.

Suures pildis aga ei parane talinlaste elukvaliteet piisavalt. Jõulist autostumist ei piira paar lisapinki pargis ning inimesi ei too linna järjekordse tuulekoridorina toimiva betoonlinnaku ehitamine (vt: Admiraliteedi basseini ehitus). Ummikuid ei likvideeri veel üks (Reidi) tee või ümbersõit ning andmed näitavad, et inimesi ei too ühistransporti üksnes madal hind. Me ei peaks rahulduma keskpärasusega.

Kohaliku võimu ülesanne tänapäevases linnaplaneerimises ei ole väikeste ning korrektsete otsuste tegemine, vaid julge ja jõuline linnakeskkonna kujundamine, luues võimalusi, aga ka mõistlikke piiranguid seda mõjutavatele ärihuvidele.

Innovaatilisemad suurlinnad investeerivad miljoneid tavalise linnaala haljastamisele-vanad raudteed muutuvad terviseradadeks, linn täitub puudega ning inimesed tulevad linna keskkonda nautima, mitte ei pea selleks igaüks enda autos naabervalda sõitma.

Mõnus keskkond toob rahva linna

Samuti on pealinnad, sealhulgas Tallinn, piisavalt suured ja ärihuvidele igal juhul atraktiivsed, et kaubandus- ja ärihuvidele vajalikke piiranguid dikteerida ja kodanikele olulisi piirkondi kaitsta. Sellised otsused on kohalikule tasandile suunatud seetõttu, et inimestel endal sellisteks otsusteks võimu ega teadmisi pole ning riik ei tunne piisavalt kohalikke olusid või ei oska huvidega arvestada. Lisaks põhjalikule korruptsioonikontrollile vajame Tallinnas ka paremat koostööd linnakeskkonna ekspertide ja arendajate vahel ning võimu eesmärgipärast kasutamist.

Võib-olla paneb see kõik küsima, et milleks meile üldse rohelisem Tallinn. Kui mõelda keskkonnast kui majanduslikku arengut piiravast tegurist, suuname linna pigem vaesuse poole. Selline mõtlemine näeb rohelist linna liiga kitsalt. Mõnus keskkond toob linna rohkem inimesi pidevalt aega veetma. Teiseks ei ole avaliku võimu mõte vaid majanduslike huvide edendamine teiste kaalutluste arvelt. Rohealasid on linnadesse vaja inimestele endale lõõgastumiseks, sportimiseks ja eluviisiks. Nii säästavad nt rattasõbralikud linnad tervishoiukuludelt. Mitmed Põhjamaade linnad on siin ka eeskujuks, kus avalike ja keskkonnahuvide eelistamine ei ole kaasa toonud arendajate huvipuudust.

Tallinnas on roheline areng poliitiline küsimus, millest üritavad kasu lõigata kõik erakonnad. Ehk aitaks rohelisi otsuseid tagada valdkonna poliitikaülene käsitlus s.t erakondadevaheline kokkulepe teha paremaid linnaplaneerimisotsuseid koos. Ühelt poolt on vaja tõsta teadlikkust: hea linnaplaneerimine ei ole vaid linnaelu kohaldamine trendidest lähtuvalt.

Teisalt aitaks poliitikaülesus, tegeleda kõige keerulisema teemaga rohelise planeerimise juures - kuidas panna kõik poliitilised osapooled ärihuvidele vastutulemisega kaasnevatele hüvedele (nt rahaline toetus erakondadele tasuks ehituslubade eest) ei ütlema. Nendel kohalikel valimistel peaks valijad suunama oma tähelepanu erakondade programmidele ning suunama kandidaadid veel ühe rattatee või pinkide lubamise asemel koostama pikaajalisemat plaani ja sügavalt linnaplaneerimise peale mõtlema.

Eriti soovitan uurida Reidi tee alternatiivide ning autostumise vähendamise teema kohta endiselt ministrilt Kristen Michalilt ning korruptsiooniprobleemide kohta Taavi Aasalt. Prioriteedina vajavad kaalumist üksikud, aga järjepidevad otsused, millega ärihuve avalikele huvidele eelistatakse (kuigi eks ka need pole alati vastuolus), sest nii Tallinn rohelise pealinna tiitlist eemale kaldubki.