Anna-Maria Penu: Pilvitu taevas väsinud Hispaania kohal

Hispaania abistamise programm lõpeb, sest majandus olevat paranemas. Mida arvavad oma olukorrast tavalised hispaanlased?

Kõik algas sellest, kui sõber Antonio töölepingut enam ei pikendatud. Oli kevad, õhus hõljus värskust, esimesed tõesti soojad päevad, linnulaul. Keegi ei võtnud toimunut tõsiselt. Kevadel ei võtagi keegi tõsiseid asju tõsiselt. Küll sa leiad uue töökoha, leiad kiiresti ja veel paremagi, kostis igas vestluses, kajas igas õlale patsutuses. Antonio uskus seda, kõik uskusid, sest nõnda oli see inseneride ja teadlaste puhul siiani toiminud. Suvel ja sügise alguses aga juhtus sama Silviaga, Evaga, teise Evaga, Toniga. Pisut hiljem, nädal enne jõule jäid tööta Mar ja Jaime, uue aasta alguses, kui ilmad jahenesid, ja jaanuaris teevad nad seda järsult, ka Luisa. Telefon ei helisenud, töövestlustele ei kutsutud, pakkumisi ja võimalusi jäi iga korraga aina vähemaks, kuni ühel hetkel kadusid hoopis. Hispaanias polnud neid ja nende oskusi enam kellelegi vaja.

Nood, kes veel kusagil palka teenisid, vaatasid altkulmu kolleege, kes väljusid iga kuu viimasel reedel personalijuhi kabinetist õlad längus, silmad suunatud kinganinadele, mis astusid nii talumatult vaikselt välisukse poole. Firmade juhid eelistasid väiksema kasumiga leppimise asemel inimesi lahti lasta, vähendada töökulusid, kärpida palku, nõuda valitsuselt nende maksukoorma kergendamist, töötajate õiguste kõrvaldamist. Ja valitsus tegi seda.