Kakskeelne lasteaed Pärnus Foto: Hendrik Osula

Riigi ülesanne on tagada võrdsed võimalused kõigile kodanikele. Eestikeelne põhiharidus loob muukeelsete perede lastele ja noortele võrdsed võimalused nii ühiskondlikus elus kui tööturul. Selleks peame aga jõudma olukorda, kus ükskõik missugusest teisest rahvusest laps oleks võimeline alustama eestikeelse õppekavaga koolis. See omakorda tähendab, et peame alustama keeleõppega juba lasteaias.

Probleem ei ole vanemate tahtmises

Täna on eesti keele õpe lasteaedades kohustuslik ning süsteemseks eesti keele kui teise keele õppeks on kaks võimalust - kas keelekümblusrühm või mõned korrad nädalas toimuv eesti keele tund vene õppekeelega rühmades. Ometi jõuab eestikeelsesse põhikooli alla 10% muu kodukeelega lastest. Paar aastat tagasi läbi viidud Praxise uuringust selgub, et probleem ei ole muukeelsete inimeste tahtmises. Pea 80% vene emakeelega küsitletutest soovis, et lapsed alustaksid eesti keele õppimisega juba lasteaias. Mis siis pärsib pea 20 aastat kestnud keeleõpet lasteaedades?

Probleem on haridussüsteemi võimekuses, sest puudub piisava kvalifikatsiooniga personal. Ja kui mõni reformierakondlane jätkuvalt arvab, et õpetajaid on piisavalt, siis soovitan astuda läbi lähimast Tallinna lasteaiast ja pärida, kuidas neil personali värbamine läheb. Vahet ei ole, kas eesti- või venekeelne lasteaed, poliitikud kuuleksid oma kõrvaga, et hästi ei lähe.

Suheldes mitmete Tallinna venekeelsete lasteaedade juhtidega, olen saanud nagu ühest suust tagasisidet, et vajadus ja valmidus eesti keele õpetamiseks on, aga puuduvad õpetajad!

Piisav kvalifikatsioon on vähestel

Ainus võimalus keel lasteaias päriselt selgeks saada on vaid keelekümblusrühmas, kus laps alustab võõrkeelses keskkonnas kümblemist juba kolmeaastasena. Keelespetsialistid ütlevad, et see on parim vanus alustamiseks, kui soovitakse keeleõppes tulemust. Õpetaja selles rühmas saab olla vaid eesti keelt C1 tasemega või emakeelena kõnelev õpetaja. Tallinnas näiteks on sellise kvalifikatsiooniga õpetajaid venekeelsetes lasteaedades väga vähe.

Riiklikul tasandil ei ole lasteaiaõpetajatega aastaid tegeletud. Kehtestatud on eesti keele kui teise keele õppe kohustus ning kvalifikatsiooninõuded, aga kvaliteedi tagamine on jäetud kohalike omavalitsuste kui lasteaedade õlule. Tänuväärne on, et praegune valitsus mõtleb ka lasteaedade peale ning lõpuks on alustatud lasteaiaõpetajate palkade ühtlustamisega Eestis. See muidugi ei taga keelekümbluse rühmadesse õpetajate leidmist. Järelkasvu ettevalmistamisega on vaja alustada tasemehariduses ning leida motivaatorid, mis suunaks õpetajad keelekümblusrühmadesse.

Loomulikult saab ka kohalik omavalitsus panustada õpetajate keeleõppesse. Kahju on, kui seda tehakse poliitilise kasumi lõikamise eesmärgil ja kulutatakse asjatult raha. Enne massilisse keeleõppesse ressursside suunamist peaksime väga põhjalikult läbi mõtlema, kellele ja mis eesmärkidel keeleõpet pakkuda. Lisaraha võiks pigem kasutada olemasolevate eesti keele ja keelekümblusrühmade õpetajate motiveerimiseks ning uute rühmade avamiseks.

Lapsevanemal on alati võimalus panna laps eestikeelsesse lasteaeda, kuid selle võimaluse valivad sagedamini pered, kus keegi pereliikmetest räägib hästi eesti keelt või on rahvuselt eestlane. Sellise pere lapsel on eestikeelses rühmas lihtsam, sest ta on keelt kuulnud ning keelekeskkonnaga harjumine on valutum, isegi kui ta veel keelt ei oska. Lapsed tuuakse esmakordselt lasteaeda pooleteise kuni kolme aasta vanuses ning nad ei pruugi veel rääkida ühtegi keelt.

Individuaalõppe vajadus

Üha enam tuleb eestikeelsesse rühma lapsi muukeelsest perest, kus ka vanemate keeleoskus on kesine või olematu. Õpetaja jaoks on selline laps haridusliku erivajadusega ning ta peaks rakendama individuaalset õpet. Lasteaedade õpetajaskonnal aga puudub metoodiline ettevalmistus muukeelsete laste lõimimiseks keelekeskkonda ning eesti keele õpetamiseks.

Kasutada saaks Eestis juba praktiseeritavat lõimitud aine- ja keeleõpet. Olemas on materjalid ja täienduskoolituse võimekus, puudu vaid ressursid. Näen siin otsest võimalust, kus omavalitsus koostöös riigiga võiks lasteaedadele appi tulla. See oleks üks väike samm edasi eestikeelse hariduse poole.

Minu sõnum poliitikutest kõneisikutele on, et enne loosungite väljahüüdmist mõelge hoolega, kuidas need meie inimeste hinge puudutavad ja enesetunnet mõjutavad. Vaimselt tugevat ja tervet ühiskonda ei saa ehitada, külvates hirmu laste turvalisuse ja töökohtade kaotamise pärast. Loodan, et kõik erakonnad - vaatamata saabuvale valimisperioodile - suudavad jääda hoolivaks ning kaasavad oma valimisprogrammide ettevalmistamisse spetsialiste ja praktikuid.