ANNELI AMMAS: Kas Eestis on taas ametlik ja salaajalugu?
Ometi oli see otse eestlasele näkku ütlemine hindamisväärne: see oli julge ja avameelne arvamusavaldus.
Viimase 20 aasta jooksul olen väga sageli venekeelsete inimeste suust kuulnud riigitruud kinnitust: mulle meeldib Eesti nii väga ning ma mõistan eestlaste ajalugu ja kannatusi. Need ei ole olnud enamal juhul siirad mõtted, vaid mõtted, mida Eesti riigis PEAB ütlema.
Kolleegi vanaema oskas seda vastuolu elutarga inimesena kokku võtta ning MÕISTA ka vene inimeste kahemõttelist olukorda. Eestlasest vanaema tuletas meelde, et meilgi oli kaks ajalugu: üks, mida räägiti koolis, ning teine kodune ja seevõrra südamelähedasem.
Samamoodi õpivad vene koolilapsed koolitunnis õpikutesse kantud Eesti kogemusest ja tõdedest kantud ajalugu, kuid kodus kuulevad nad muinaslugusid Nõukogude ajast, mil muru oli rohelisem ja kõik elasid lõputus rahvaste sõpruses.
Tuleb ju tuttav ette! Pätsi ajal ei teinud ju teatavasti hunt jänesele liiga ning voolasid piimajõed ja kasvasid pudrumäed. Oleme eestlastena oma riigis sellest asjast tükk maad edasi jõudnud ning vaatame ka Pätsi-aegsele ajaloole üsna illusioonivaba pilguga. Nõukogude immigrantide järeltulijatel ei ole sellist ajalist vahemaad käepärast ning ilmselt ei jõua Venemaa ajaloolaste tõele lähedased seisukohad piisaval määral ka Eesti vene koolidesse.
Meie põletasime oma ajaloo alleshoidmiseks suletud kardinate taga ja kalmistutel küünlaid Siberisse jäänud kaimude mälestuseks ning pidasime vaikselt meeles metsavendade kalmusid. Aeg-ajalt sättisime poolavalikult kokku sinimustvalgeid kombinatsioone.
Avalik või varjatud
Eesti venelased on käinud inimlikult võttes samadel põhjustel 9. mail ja 22. septembril Tallinnas ning mujal vennashaudadel oma kadunuid meenutamas. Kindlasti on neid, kes tähistavad Lenini sünniaastapäeva ja ka Oktoobrirevolutsiooni tähtpäeva. Seda nad teevad vargsi. Teadagi: salajane tõmbab ning eriti noort inimest.
Tahaks ju muidugi küsida: miks on ikkagi kaks ajalugu, kui ometi pea kõik inimesed Nõukogude ajal vähem või rohkem kannatasid? Kindel on see, et mälu on üks imelik asi, mis kipub halba unustama ja teeb sageli emotsioonidest kantud valikuid.
Rahvastikuminister Urve Palo ütleb tänase lehe intervjuus, et okupatsiooni ehk teisisõnu Eesti kooliõpikute ajalugu tunnistades tunnistaks venelased end okupandiks ehk kurjategijaks. Seda ei ole meil õigus neilt eeldada, sest enamik neist, kes Eestis elavad, ei ole siia tulnud eestlasi okupeerima, vaid paremat elu elama. See ei ole kindlasti kuritegu.
Vaielda ja arutada tasub alati, aga kas see viib meie ajalugusid ja meid üksteisele lähemale? Peaasi, et me ei peidaks pärast ärevaid aprilli- ja maipäevi jälle pead liiva alla ega unustaks, mille võrra oleme vahepeal targemaks saanud.
Siiski: ükskord võiks ära kuulata, milline see venelaste salaajalugu tegelikult on. Äkki ei olegi nii erinev, kui kardame.
