Kas poleks loomulikum, kui õpetaja ei peaks igal kevadel pabistama, kui palju tunde (s.t palka) talle järgmiseks õppeaastaks jätkub? (Kui praegu peab täiskohaga põhikooliõpetaja andma 18–24 ja gümnaasiumiõpetaja 18–22 koolitundi nädalas, siis edaspidi soovib haridusministeerium õpetaja nädalase koolitundide arvu normi kaotada. Seda näeb ette valitsuse heakskiidu saanud memorandum – toim)

Veerandid trimestriteks

Teiseks tuleb kaotada tunnistuse väljastamine vahetult enne vaheaega. Lihtsaim tee selleks on kolme trimestri kehtestamine ehk tunnistused saadakse näiteks 1. detsembril, 15. märtsil ja 15. juunil (algklassidel 5. juunil). Vaheajad aga jäägu endiselt oktoobri lõppu (1 nädal), detsembri lõppu – jaanuari algusse (2 nädalat) ja aprilli algusesse (2 nädalat) või siis kaks ühenädalast vaheaega kevade jooksul. Siis väheneb stress nii õpilastel, kes enne vaheaegu ei pea üle pingutama paljude kontrollitöödega, kui ka õpetajatel, kes ei pea rabama neli korda aastas hinnete panemisega.

Kolmandaks, õppeaasta lõpu viimist näiteks 15. juunile täiendava kevadvaheaja tekitamiseks pole vaja kujutleda kollina ja rääkida, et „kes küll ilusate ilmadega viitsib klassis istuda” ja see on „rikaste jaoks, kes suusa- või päikesereisil käija soovivad”. Miks selline kitsuke silmaring? Paljude laste koolivaheajad on ju sisustatud trennide-võistlustega, kus võistlused planeeritakse vaheaegadele, mis tähendab, et neil lastel puhkust polegi.

Lihtsalt väljamagamist oleks näiteks kevadise kellakeeramise tõttu vaja. Õpetajatel samuti – just kevadvaheaeg võiks olla enesetäiendamise, eksamite ettevalmistamise aeg. Mais käiakse praegu sageli klassiekskursioonidel, tehakse õuesõpet, korraldatakse klassiõhtuid, käiakse muuseumides – miks seda kõike ei võiks teha juuni esimesel kahel nädalal?

Kavandatud üleriigilise atesteerimise kaotamise suurim mure on „äkki siis tänasele metoodikule hakatakse algaja õpetaja tasu maksma”? Miks peaks? Kui tegemist on kooli jaoks väärtusliku õpetajaga, kelle puhul kool on saanud ja saab edaspidigi au ja kuulsust, siis miks peaks keegi sellisele õpetajale „käru keerama”? Kas õpetajatel on tõesti nii palju reaalseid negatiivseid kogemusi või on ajakirjandus paisutanud üksikute isikute kogemust? Kui me õpetajaskonnana ei suuda ühiskonda ja kooli demokraatlikult juhtida, enda eest seista, läbirääkimisi pidada, siis milliseks eeskujuks oleme me tulevasele põlvkonnale?

Mina usun uutesse lahendustesse, kui uuendusi sisse viia tervikuna, mitte killukeste kaupa. Ehk jääks õpetajal pisut muresid vähemaks, kui tööleping sisaldaks kindlat kuupalka, mida igal aastal poleks võimalik muuta, ning vähem veerandilõppude rabistamist ja rohkem koolivaheaegu.

Anneli Kannus, Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor