Anto Liivat: Savisaar nõrgeneb, aeg on linn tagasi võtta
Paljudel tallinlastel hakkab kaduma oma linna tunne. Üks erakond on pealinna kaaperdanud ja siin 10 aastat omavolitsenud ning selle viljad on iga päevaga üha enam näha. Üha sagedamini kuulen, justkui oleksid kümneid miljoneid eurosid neelavad propagandameedia, linnapank ja keskparteilaste sajad töökohad midagi iseenesestmõistetavat, millega tuleb lihtsalt leppida. Küünilisemad - kahjuks on nende hulgas ka endiseid sotsiaaldemokraate - mõtlevad isegi, kuidas tallinlaste maksuraha eest pakutavatest Savisaare lojaalsustasudest veel kiiresti kasu lõigata, enne kui hilja.
Ja tõsi ta on - Tallinna 2016. aasta 600 miljoni euro suurune eelarve moodustab enam kui kolmandiku kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetuludest. See on suur rahasumma, mille abil saaks palju ära teha. Kuid nii, nagu teisigi totalitaarseid režiime, iseloomustab ka Tallinna juhtimist lühike kavandamishorisont ning suurte ideede väljakäimine olupoliitiliste uitmõtetena, millesse tuleb pärast esialgseid rahapaigutusi ja meediasõnumite tootmist teha tõsiseid korrektuure. Nii on läinud linnapanga ja -poega, kahjuks ka spordikooli ja Kultuurikatla ning Reidi ja Gonsiori tee projektidega. Esialgsete märkide põhjal on mul alust arvata, et Linnahall ei ole siin erandiks, sest kuigi rekonstrueerimisplaani sisuliselt ei ole, arutletakse linnavolikogu keskfraktsioonis juba selle üle, kuidas Linnahall peaks hakkama kandma Edgar Savisaare nime.
Savisaarele sisulise tulevikuperspektiivita bütsantslik ja koketeeriv linnajuhtimine muidugi sobib ja meeldib. Meeldib, et ka pika järelmõjuga otsuseid võib langetada ainuisikuliselt ootamatu läbimõtlematusega, et linnasüsteemis juhtivatele ametikohtade kandideerides tuleb truudusevandena ette näidata Keskerakonna parteipilet ning meeldib ka see, et kesktelevisioonis jookseb film „Savisaare protsess". Kauaaegse linnapea esimene päris oma film, mille kunstiline tase ei kannata küll mingit kriitikat, aga ta on siiski oma film...
Mul on kahju, et Keskerakonna 10 aasta pikkuse valitsusaja jooksul on paljud tallinlased hakanud leppima üha vähemaga, kuigi Tallinn on suur ja väärikas linn. Siin elab kolmandik Eesti elanikkonnast ja luuakse pool meie rahvuslikust rikkusest. Sõiduteede pindamine, mänguväljakute rajamine ja ehituslubade väljastamine on kõik olulised tegevused, aga latt tuleks seada kõrgemale, palju kõrgemale ning küsida, milline on Tallinna roll ja positsioon Skandinaavia pealinnade - Helsinki, Kopenhaageni ja Stockholmi kõrval. Miks peaksid tahtma tippteadlased ja -spetsialistid just Tallinnas töötada? Või miks peaksid rahvusvahelised ettevõtted tooma siia oma peakorterid ja teenuskeskused? Kuidas kindlustada kõigis linnaosades õdus ja omanäoline elukeskkond ning kuidas lahendada pealinna liikuvusküsimused nii, et Tallinnast saaks inimnäoline linn?
Need on vaid mõned küsimused, mida peaksid linnajuhid endalt tegelikult küsima, selmet kulutada kogu energia oma võimupositsioonide ümber müüride ja barjääride ehitamisele.
Savisaare koormav vari
Ametist tagandatud linnapea on pikki aastaid koondanud üha enam otsustusõigust Vabaduse väljakule, jättes linnaosavalitsuste kasutada vaid 5% linna eelarvevahenditest. Pooltel Tallinna linnaosadel puudub isegi arengukava. Edgar Savisaare loodud ületsentraliseeritud juhtimissüsteem ja pideva usaldamatuse õhkkonnas üha kasvav totaalne kontrollimissoov ei võimalda teistel linnajuhtidel ambitsioonikamate mõtete elluviimisega tegeleda. Eelmise aasta lõpus kirjutasin Postimehes, et ei lähe enam kuigi kaua, kui abilinnapead püüavad Savisaare varjust välja pääseda. Nüüd on see juhtunud. Abilinnapead käisid 20. märtsil Hundisilmal ja palusid Savisaarel asuda linnavolikogu juhi kohale. Ametist tagandatud linnapea reageeris sellele muidugi endale ainuomaselt, plaanides korraldada veel enne jaanipäeva reeturite hulgas hoiatava näidishukkamise.
Linna eelarve
Linna eelarves on positiivset, mis on märk sellest et opositsioonierakondadel, sh sotsiaaldemokraatidel, on hoolimata keskerakondlikust monopolist õnnestunud siiski ka midagi ära teha.
Näiteks on selle aasta eelarves ja esimeses lisaeelarves eraldatud vahendid kärpehoos kustutatud tänavalaternate süütamiseks. Lisaks on tõusnud õpetajate ja eelkõige õpetaja abide palgad. Samuti on samm õiges suunas suuremad heakorrainvesteeringud linnaeelarves.
Paraku on lisaeelarves koha leidnud ka Keskerakonna poliitilised prioriteedid - 5,3 miljoni euro suurune rahasüst läbipaistmatule munitsipaalpangale, 100 000 euro suurune eraldis venekeelse propagandameedia toetuseks ning enam kui 53 000 euro suurune Abdul Turay palgafond.
Aeg moodustada Tallinnas laiapõhjaline koalitsioonivalitsus
Võrreldes viimaste kohalike valimiste järgse situatsiooniga, on olukord Tallinnas palju muutunud. Linnapea on ametist tagandatud ja pööranud tülli oma lähemate meeskonnakaaslastega ning linnavolikogu keskfraktsioonis arutletakse varjamatult võimaluse üle tuua linna juhtima uued inimesed. Tõepoolest - on aeg moodustada Tallinnas laiapõhjaline koalitsioonivalitsus, mis seaks linnajuhtimise keskmesse kaasaegse ambitsioonikuse ja läbipaistvuse ning kaasaks oluliste otsuste langetamisse huvigrupid, keda otsused puudutavad.
Mis oleks, kui tasuta ühistransport oleks tõepoolest kõigile ilma piiksutamiseta tasuta? Aga kui Tallinn ja Helsinki moodustaksid tunneliga ühendatud ühise linnaruumi? Kas poleks meeldiv, kui detailplaneeringute menetlemine oleks kiire ja ehituslubade väljastamise eest ei küsitaks enam altkäemaksu? Või kui ka 8 aastane laps saaks sõita ohutult jalgrattaga Kristiinest Piritale? Ning Tallinna linnasüsteemis saaksid inimesed juhtivatel ametikohtadel töötada parteipiletit ette näitamata... Mis oleks, kui annaks tallinlastele tagasi oma linna tunde?
