Anton Aleksejev: Kuidas Venemaa sanktsioonideta kannatama panna

Karistusmeetmetest tõhusam oleks sundida Gazpromi müüma osalust Euroopa gaasivõrkudes

Kuidas saaks karistada Venemaad? Praegu arutavad seda küsimust kõik, kes toetavad Venemaale sanktsioonide kehtestamist. Esiteks löövad sanktsioonid muu hulgas ka nende kehtestajat, teiseks on probleem ka selles, et keegi ei oska öelda, millist eesmärki üldse tahetakse sanktsioonidega saavutada. Näiteks Iraani puhul on sihti korduvalt kuulutatud: Teheran peab tuumaprogrammist loobuma. Ulatuslikke islamivabariigivastaseid sanktsioone kord nõrgendatakse, siis jälle tugevdatakse. Tulemus: inflatsiooni vähemalt 25%, tööpuudus üle 15%, majanduskasv null. Ent täielikult tuumaprogrammist loobuma pole teda panna suudetud.

Venemaa asepeaminister Igor Šuvalov lausus hiljuti, et väljakuulutamata sanktsioonid võivad olla avalikest ohtlikumad. Näiteks see, kui loobutakse juba planeeritud investeeringutest Venemaale jne. See on pikk protsess, mis vältab kaugelt üle aasta, kuid viib Venemaa majanduse pidevasse mobilisatsiooniseisundisse. Riik, kes on ilma jäänud ligipääsust lääne rahale – aga mis veel tähtsam, tehnoloogiale –, sulgeb end ise välismaailma eest ja on sunnitud lootma üksnes iseendale.