Antropoloog Marc Augé: Poliitika peaks hoidma nii üksikisiku vabadust kui sotsiaalseid suhteid
Marc Augé, te olete antropoloog, kes on muu hulgas kirjutanud supermarketitest, lennujaamadest, kiirteedest – te tähistate neid terminiga „mittekohad”, sest neis ruumides puuduvad sotsiaalsed sidemed ja seal viibitakse ajutiselt. Saabusite täna (12. oktoobril – toim) esimest korda elus Tallinna. Kas ka Tallinna lennujaam oli teie jaoks mittekoht?
Ilmselt küll. Kui saabud esimest korda uude lennujaama, kus sa kedagi ei tunne ja kus sa pole kunagi varem olnud – kõik on võõras –, siis on see tõeline mittekoht. Ma reisin palju ja satun väga sageli Pariisi Charles de Gaulle’i lennujaama, mis iseenesest on täiuslik mittekoht. Koht on miski, millel on ajalooline mõõde ja kus eksisteerivad sotsiaalsed suhted – näiteks küla. Aga mittekohtades ei ole sotsiaalseid suhteid, seal on inimeste vahel vaid tarbimissuhted. Samal ajal võib ka lennujaam olla koht nende jaoks, kes seal töötavad ja kel on seal kolleegid, sõbrad. Ülejäänute jaoks mitte. See näitab, et mittekoht ei ole absoluutne mõiste, sest ka lennujaam võib olla mõnede jaoks koht. Kuid enamiku jaoks mitte.
Kas võib öelda, et neid nn mittekohti tuleb maailmas üha juurde? Inimesed kolivad elama linnadesse. Väikseid nurgapoode, kus sa tunned müüjaid nägupidi ja nemad teavad sind, asendavad suured anonüümsed supermarketid, inimesed reisivad üha rohkem…
See on tõsi. Mittekohti tuleb üha juurde ja neid on mitut tüüpi. Esiteks need, mis on seotud reisimise ja kaupade veoga: kiirteed, lennujaamad. Teiseks tarbimisega seotud mittekohad – supermarketid. Ka haiglad ja hooldekodud on mittekohad, seda kõige kohutavamas mõttes: kui sa oled läinud sinna teadmisega, et ei lahku sealt enam kunagi, vaid sured seal. Viimane suur mittekoht on kommunikatsioonivaldkond, virtuaalne ruum. Mittekoha vastand on traditsiooniline küla, kus on juured, reeglid, kogu sotsiaalne struktuur. Mina isiklikult ei tahaks külas elada. Mulle meeldib loodus, aga külas oled sa alati teiste silma all. Mittekohas on rohkem vabadust.
Kas mittekoha vabadus ei ole seotud rahaga? Kas seal saab end hästi tunda, kui oled vaene?
Ka traditsioonilises Aafrika külas ei ole ju võrdsust. Kui sul pole vara, ei ole seal lihtne elada. Pariisi eeslinnades on perekondi, kel pole raha, aga kes käivad vabal ajal kaubanduskeskustes. Nad ei osta sealt midagi, lihtsalt vaatavad. See on tegelikult väga kurb. Nad ei käi Louvre’is, vaid supermarketis, et vaadata esemeid. Kaubanduskeskus on nende jaoks nagu muuseum.
Demokraatlik ideaal peaks olema kaitsta ühtaegu inimeste individuaalset vabadust ja teisalt sotsiaalset tähenduslikkust. Külakogukonnas kui perfektses kohas mängivad sotsiaalsed suhted ja reeglid ülimalt suurt rolli. Liiga palju on sotsiaalset tähenduslikkust ka näiteks totalitaarsetes organisatsioonides, kus indiviidi ei eksisteeri, ta on täielikult reeglitele allutatud. Kuid täielik individuaalne isoleeritus ei ole ka hea. Poliitika ülesanne peaks olema hoida mõlemat: üksikisiku vabadust ja ühtlasi sotsiaalseid suhteid. Ehkki see ei ole lihtne.
Mainisite, et mittekohti on maailmas üha rohkem. Kas see muudab kuidagi inimesi ja ühiskonda?
Me elame maa peal selleks, et tundma õppida, kes me oleme ja mis on see planeet, kus me elame. Selleks tundmaõppimiseks on vaja esiteks haridust ja teiseks sotsiaalseid suhteid. Selleks et me teaksime, kes me oleme, on meil vaja end teiste inimestega suhestada. Et me saaksime iseend tunda, iseend konstrueerida, hoida oma identiteeti, on meil vaja teisi, „teisesust” (pr altérité).
Väga suurt rolli mängib, kuidas me internetti kasutame: on suur vahe, kas kasutame internetti selleks, et olla kontaktis inimestega, keda tunneme ka „päris elus”. Või kasutame seda selleks, et olla ühenduses paljude inimestega, keda me päriselt ei teagi. Teisel juhul tekib sama efekt nagu televisioonis: sa näed Barack Obamat iga päev teleris ja tekib tunne, nagu oleks ta su tuttav, nagu sa tunneksid teda. Tegelikult sa teda ei tunne – lihtsalt tunned ära. See on teine asi. Ma arvan, et me peame seda vahet meeles pidama, mitte uskuma illusiooni, et me tunneme, kui me tegelikult ei tunne.
Inimesed tahavad üha rohkem ja kiiremini reisida ning viibivad järjest rohkem aega virtuaalses ruumis. Mittekohtades. Mulle tundub, et elektrooniliste vahendite kasutamises on mõningast üksildust.
Et olles kodus arvuti taga tunnen tõenäoliselt üksildust?
Kui te kirjutate sõbrale meili, siis võibolla mitte. Aga kui olete interneti sotsiaalvõrgustikus, siis pole kindel, et loote ja arendate reaalseid suhteid. Internetisuhtlus naiste ja meestega, üheaegselt paljude inimestega, kellega me tegelikus elus kokku ei puutu, on midagi väga üksildast. Sa ei kasuta oma arvutit siis nagu reaalset kommunikatsioonivahendit, vaid nagu enesepresentatsiooni vahendit, olles maailmas üksi.
Mis on inimkonna ajaloo kõige vanem mittekoht?
See on loodus. Mõtleme neile keskaja lugudele, kuidas mindi hobusega metsa – mets oli mittekoht, selles olukorras oli poeesiat, võimalust kohtuda kellegagi, keda sa oma külas ei tea – printsessiga.
Mittekohas on niisiis alati võimalus, lootus, et juhtub midagi ootamatut?
Jah, seal on millegi ootamise, millegi ootamatu juhtuda võimise poeetiline dimensioon. Külas seevastu on üks ja sama aastaaegade ringlus. Inimkond on alati otsinud üha uusi mittekohti, kui mõelda kasvõi tõsiasjale, et me kõik oleme ju algul tulnud Aafrikast ja vallutanud kogu planeedi. Inimkond on alati muutumas. Võibolla on meie tulevik tähtedel.
Kui te kõnnite Pariisis oma kodutänaval, siis kas see on ka mittekoht?
Minu jaoks mitte, turistidele aga küll. Tegelikult muutuvad ajaloolised linnasüdamed üha rohkem mittekohtadeks. Kui ajaloolistes linnasüdametes ei ela enam kohalikke inimesi, seal pole enam loomulikke sotsiaalseid suhteid, on tegu turistiatraktsioonidega, mis on samasugused mittekohad nagu lennujaamadki. Aga teate, ka sellistes mittekohtades nagu supermarketid on väikseid sotsiaalsete suhete lülisid.
Kasvõi vana naine, kes vahetab kassiiriga paar sõna, sest see on ta ainus võimalus kellegagi rääkida.
Marc Augé (snd 1932)
Prantsuse antropoloog, kes sai 1995. aastal maailmas tuntuks raamatuga „Mittekohad”. Noore antropoloogina uuris ta Aafrika külasid. Seejärel keskendus Augé tänapäeva Euroopale ja sellele, kuidas inimesed on suhtlustehnoloogia tormilise arengu ajal jäänud märksa üksildasemaks.
Üksinduse nägu ja hääl
Katkendeid Marc Augé raamatust „Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse”
(prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, toimetanud Marek Tamm, Tallinna ülikooli kirjastus 2012)
Kui kohta võib määratleda millenagi, mis seostub identiteedi, suhete ja ajalooga, siis ruum, mida ei saa määratleda ei identiteedist, suhetest ega ajaloost lähtudes, moodustab mittekoha. Maailm, kus sünnitakse sünnitusmajas ja surrakse haiglas, kus luksuslikes või ebainimlikes oludes vohavad transiidipunktid ja ajutised eluasemed (hotelliketid ja skvotid, holiday club’id, põgenikelaagrid, agulid, mis kuuluvad lammutamisele või kestvale kõdunemisele); kus areneb tihe transpordivõrk, mis koosneb samuti asustatud ruumidest; kus kaubamajade, müügikassade ja krediitkaardi püsiklient suhtleb oma objektidega tummalt, žestidega – maailm, mis kuulub üksildasele individuaalsusele, põgususele ja ajutisusele – pakub antropoloogile ja ka teistele uue objekti, mille puhul tuleks kõigepealt hinnata tema enneolematuid mõõtmeid ja alles siis mõelda, missugust pilku sellele võiks kohandada.
Ülimodernsuse tegelikud mittekohad – need, milles me viibime, kui sõidame kiirteel, teeme supermarketis sisseoste või ootame lennujaamas järgmist Londoni või Marseille’ lendu – on iseäralikud selle poolest, et neid määratlevad sõnad ja tekstid, mida nad ise meile pakuvad; nende kasutusjuhend väljendub kas ettekirjutusena („hoidu paremasse sõiduritta”), keeluna („suitsetamine keelatud”) või teabena („olete jõudnud ajaloolisse Beaujolais’ maakonda”), tuginedes rohkem või vähem üldmõistetavatele kodeeritud ideogrammidele (liiklusmärgid, kaardid ja reisijuhid) või loomulikule keelele. Nii on paika pandud liikumiseeskirjad ruumides, milles üksikisikud peaksid suhtlema üksnes tekstiga, mida ei toeta indiviidid, vaid moraalinormid või institutsioonid (lennujaamad, lennukompaniid, transpordiministeerium, äriettevõtted, liikluspolitsei, kohalikud omavalitsused); mõnikord on nende kohalolu selgesõnaline („teed hooldab departemangu nõukogu”, „riik töötab teie elamistingimuste parandamise nimel”), mõnikord vaid ähmaselt aimatav kõigist neist ettekirjutustest, soovitustest, selgitustest ja „sõnumitest”, mida annavad edasi lugematud „infokandjad” (viidad, ekraanid, plakatid), mis moodustavad nüüdisaegse maastiku loomuliku osa. [---LEFT_BRACKET
Üksikuna, kuigi ühena paljudest, on mittekoha kasutaja sellega (või seda valitsevate jõududega) lepingulises suhtes. Selle lepingu olemasolu tuletatakse talle tarviduse korral meelde (üks selle element on mittekoha kasutusjuhend); pilet, mille ta ostab, kaart, mille ta peab teemaksupunktis esitama, või isegi ostukäru, mida ta supermarketi riiulite vahel lükkab, on selle rohkem või vähem selge tähis. Leping on alati seotud allkirjastaja individuaalse identiteediga. Lennujaama väljuvate lendude ootesaali pääsemiseks tuleb kõigepealt esitada pilet (millel seisab reisija nimi); pileti ja isikut tõendava dokumendi registreerimislauas esitamine näitab, et lepingust peetakse kinni. Eri riikide nõudmised on selles suhtes erinevad (ID-kaart,
pass, pass ja viisa) ja enne väljalendu kontrollitakse, kas neid on korralikult täidetud. Niisiis ei saavuta reisija anonüümsust enne, kui on tõendanud oma isikut ja nii-öelda allkirjastanud lepingu.
Omaenda kujutis – ehkki üpris pentsik – on see, millega inimene viimaks vastamisi jääb. Ainus nägu, mis välja joonistub, ainus hääl, mis võtab kuju vaikivas dialoogis, mida ta peab maastik-tekstiga, mis pöördub tema nagu kõigi teistegi poole, on tema enda nägu ja hääl – selle üksinduse nägu ja hääl, mis on seda hämmastavam, et temas kajab kaasa miljonite teiste üksindus.
Mittekoha paradoks on selline: tundmatule maale eksinud võõras („läbisõitja”) tunneb end seal koduselt üksnes kiirteede, teenindusjaamade, kaubanduskeskuste ja hotellikettide anonüümsuses. Kütusefirma logost saab tema jaoks julgustav pidepunkt ja supermarketi riiulitelt leiab ta oma kergenduseks rahvusvaheliste kaubamärkide hügieenitooteid, toidu- ja majapidamiskaupu. Ida-Euroopa riigid seevastu jäävad mõneti eksootiliseks, sest neil pole veel kõiki ülemaailmsesse tarbimisruumi astumiseks vajalikke vahendeid.
