ANTS JUSKE: Millal saabub iseseisvus?
Meil oleks nagu kaks vabariigi aastapäeva: üks on 24. veebruaril, teine 20. augustil. Viimast nimetatakse hellitlevalt ka “edgaripäevaks”. Augustipäevad olid, jah, mõnes mõttes traagilised, kuid minul ei tekkinud hetkekski hirmu, et putš võiks läbi minna. Piisas näha pressikonverentsi telepildis hirmunud nägudega riigipöörajate õlist ilmet.
Miks aga taasiseseisvumispäev, mille puhul peab lipu heiskama? Mis siis peale emotsionaalse laengu meie elus muutus?
Tegelikult mitte midagi. Elu läks samamoodi edasi. Võib küsida: miks me tähistame 24. veebruari? Kohe olid ju kohal Saksa väed ja Eesti okupeeriti. Iseseisvuse väljakuulutamine oli deklaratiivne nii 1918. kui ka 1991. aastal. Kuidas saanukski ENSV ülemnõukogu kui võõrriigi kõrgema seadusandja otsus olla uue riigi väljakuulutaja? Huvitav on seegi, miks tähistavad venelased 9. maid ja nn Tallinna vabastamise aastapäeva. Nii nemad kui ka neile toetuvad erakonnad on unustanud ühe olulise tähtpäeva: 1918. aasta 28. novembril kuulutati Narvas välja Eesti nõukogude vabariik ehk Eesti töörahva kommuun. Pronkssõduri ümber askeldamise asemel võiks Narvas just seda päeva meeles pidada. Taasiseseisvumispäeva võiks aga tähistada ka Otto Tiefi valitsuse puhul, mis püsis tunde, enne kui venelased 1944. aastal Tallinna jõudsid.
Revolutsioon pole lipuvahetus
Ainuüksi deklaratsioonidest ei sünni mitte midagi, need on lihtsalt tähtpäevad. Ameerika Ühendriikide rahvuspüha on 4. juuli, sest sel päeval 1776. aastal kuulutati välja iseseisvusdeklaratsioon. Alles seitse aastat hiljem tunnustas Suurbritannia oma kolooniate iseseisvust Pariisi rahulepinguga. Ja mis kuupäev on 14. juuli 1879, kui Prantsusmaal vallutati üks vihatud vangla? Suur Prantsuse revolutsioon uppus omaenda verre ja demokraatiani kulus veel mitu vabariiki. Oma rahvuspüha on raske leida ka venelastel. Mis toimus uue kalendri järgi 7. novembril 1917? Mina soovitaksin neile lipupäeva asemel rahvuspühaks 15. veebruari 1917, mil moodustati ajutine valitsus – vaid mõneks kuuks püsima jäänud demokraatia ilming.
Revolutsioon algab enamasti deklaratsioonidega, oodatakse tunnustust välismaalt. Ludwig Wittgenstein on eristanud keeles lauseid, mida ta nimetas performatiivseteks. Need on näiteks “Ma õnnitlen”, “Ma avan”, “Ma ristin selle lapse Jane´iks”, “Ma annetan” jne. Selleks et sõnad omandaksid sisu, peab sündima tegu. See omakorda nõuab lausujalt institutsionaalset autoriteeti – mitte igaüks ei saa lapsele nime panna ega vabariiki välja kuulutada.
Minu meelest on mõlemad tähtpäevad, nii 24. veebruar kui ka 20. august, mõttetud. Mingit iseseisvust ju kätte ei võidetud. Revolutsioon võib küll alata deklaratsioonide ja lipuvahetusega, kuid tema tegelik tähendus teostub omandisuhete muutumise, võõrvägede lahkumise ja maailmaorganisatsioonidega ühinemisega. Meenub, kuidas väliseesti luuletaja Kalju Lepik teatas, et ta ei tule Eestisse enne, kui Pikas Hermannis lehvib sinimustvalge lipp. Noh ja siis? Lipp tõmmati üles, juures enamik endisi EKP tippliikmeid, võõrväed olid alles siin, piiri valvasid nemad – oli see siis iseseisvus?
