Ants Laaneots: NATO Eestis pole põhjus, vaid tagajärg
Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos on saanud reaalsuseks liitlaste püsiv kohalolek. Kaitsekulutused on 2017. aastal riigi eelarvestrateegias läbi aegade kõrgeimal tasemel - 2,2 protsenti sisemajanduse koguproduktist ehk ligi 477 miljonit eurot. Sellele lisanduvad liitlaste sõjalise kohalolekuga seotud kulud, kokku 31 miljonit eurot. Ajalugu on näidanud, kuidas sõprade ja liitlasteta ei ole ka Eesti Vabariigi iseseisvust.
Suvel toimunud NATO Varssavi tippkohtumise otsused kutsusid Venemaa juhtkonnas välja pahameeletormi. Kremli juhitud vene propagandamasin alustas kõrvulukustavat lärmi, süüdistades allianssi agressiivsuses, laienemises ida suunas ning tegelikult olematu kokkuleppe rikkumises Venemaaga, mille järgi NATO olevat lubanud, et Ida-Euroopa liikmesriikidesse ei paigutata neis alaliselt paiknevaid NATO üksusi. Venemaa elanike mõjutamiseks jätkus uue hooga jutt, et riik on piiratud ümber vaenlaste poolt, kes sepitsevad kallaletungi Venemaale. On vaja mobiliseeruda, koonduda juhtide ümber, olla valmis kodumaad kaitsma jms.
Tõepoolest, Poolas langetatud otsused vastavad meie regiooni julgeoleku tagamise ja tugevdamise meetmetele, mida Balti ja Ida-Euroopa riigid taotlesid alliansilt peaaegu kaks aastat - alates hetkest, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja okupeeris Ukraina idaosa. Tippkohtumisel otsustati suurendada NATO vägede püsivat kohalolekut Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas, paigutades igaühte neist pataljoni taktikalise grupi, ehk ligikaudu 1000 sõjaväelast. Lähimal ajal saabub Poolasse ka USA tankibrigaad.
Laiendatud on NATO Euroopa ühendatud relvajõudude ülemjuhataja volitusi lahinguvalmiduse tõstmisel ja üksuste valmisoleku kontrollimisel. Uuenduskuuri läbivad NATO kaitseplaanid. On püstitatud ülesanne taastada vägede kriisiaja juhtimise süsteem ning samuti NATO luuresüsteem, mis sisuliselt likvideeriti Venemaaga suhete soojenemise ajajärgul. Tippkohtumine kinnitas NATO kiirreageerimisjõudude suurendamise kuni 40 000 meheni ja 5000-mehelise kohese reageerimisvalmidusega üksuse loomise nende koosseisus. Balti riikides luuakse NATO side- ja juhtimispunktid. Meie pingutuse tunnustusena oli rõõmustav tippkohtumise otsus eraldada NATO poolt kaitsevajadusteks Eestile täiendavad 64 miljonit eurot. Uuesti kinnitati alliansi liikmete kohustus tõsta iga-aastane kaitse-eelarve kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust.
Rahu oli täiesti võimalik
Venemaa infoväljas asuvatel venelastel ja eestlastel tekib kahtlemata küsimus: milleks on vaja kõiki neid sõjalisi ettevalmistusi? Kas tõesti kavatseb NATO rünnata Vene Föderatsiooni? Ei, ei kavatse. Mitte keegi heaoluühiskonnas elavas Läänes ei ole veel hulluks läinud, et seda teha. NATO tippkohtumise otsused on tagajärg, reaktsioon nendele rahvusvahelise julgeolekuolukorra järskudele muutustele Euroopas, mis on aset leidnud president Putini valitsemisajal. Vaatame selle reaktsiooni põhjuseid lähemalt.
Pärast Külma sõja lõppu ja NSV Liidu lagunemist detsembris 1991 tekkis Läänes eufooria: paljudele inimestele tundus, et suurte sõdade ajastu Euroopas on nüüd jäädavalt möödas. Arvati, et selle kontinendi paljukannatanud riikide jaoks on saabunud rahumeelse partnerluse ja koostöö aeg. Venemaal algas raske ja valulik üleminek sotsialistlikult riigikorralduselt turumajandusele. Iseseisvuse saavutanud endised NSV Liidu vabariigid olid ametis oma riikluse ülesehitamisega, tehes seda nii, nagu igaüks neist oskas. Lääneriigid osutasid neile selles abi. Nii ehitasid sakslased omal kulul varem Lääne-Euroopas paiknenud ja nüüd kodumaale tagasipöörduvatele Vene sõjaväelastele elumaju. USA andis Venemaale raha nõukogude perioodil loodud tohutute keemiarelvavarude hävitamiseks, mahakantud allveelaevade reaktorite deaktiveerimiseks, allkirjastati tavarelvastuste piiramise ja „avatud taeva" lepped, jms.
1992. aastal algas Lääneriikides tuline vaidlus selle üle, mida teha Külma sõja perioodil end täielikult õigustanud ja oma ülesande täitnud rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni NATO-ga. Mitmed liikmesriigid tegid ettepaneku allianss kui rahuaegses Euroopas mittevajalik organisatsioon laiali saata, ettevatlikumad arvasid, et ta tuleks alles jätta - igaks juhuks.
Lõpuks otsustati NATO siiski säilitada, aga piiratud ülesannetega, peamiselt ainult rahutagamise ja -valve alaseks tegevuseks. Põhja-Atlandi leppe artikkel 5 järgne liikmesriikide kaitse ülesanne lükati tagaplaanile. Lääne-Euroopas levis arvamus, et rahuoperatsioonideks ei ole endise Lääne ja Ida suure vastasseisu aegseid massilisi, üleüldisel sõjaväeteenistuse kohustusel põhinevaid sõjavägesid enam vaja. Külma sõja ajal oli Varssavi pakti liikmesriikide ühendatud relvajõududes 7,563 miljonit sõjaväelast, NATO relvajõududes 5,253 miljonit. Nüüd algas Lääne-Euroopas üldine üleminek väikesearvulisele, kuid väga kallile elukutselisele sõjaväele, ja kaitse-eelarvete vähendamise protsess. Näiteks kui Külma sõja ajal oli Saksa Bundeswehri koosseisus 580 000 sõjaväelast, sealhulgas maavägedes 12 diviisi, igas 20 000 meest ning võimsad õhu- ja merejõud, siis praegu on selles kõigest 185 000 sõjaväelast ja maavägedes ainult kolm diviisi, kolme korra võrra on vähendatud lahingulennukite arvu. Ameeriklased saatsid Euroopast tagasi kodumaale kaks armeekorpust, jättes siia ainult kaks 4200 mehelist brigaadi. Relvastuse vähendamise protsess NATO-s ja Läänes tervikuna jätkus kuni Venemaa agressioonini Ukraina vastu 2014. aastal.
President Putin ja idülli lõpp
Idülliajastu lõpp kontinendil algas 2000. aastal pärast Vladimir Putini võimuletulekut Venemaal. Ülimalt karmide meetmete ja suurte inimohvrite hinnaga „rahustas" ta maha 1996. aastal iseseisvuse saavutanud Tšetšeenia. Putinil õnnestus stabiliseerida sisepoliitiline olukord riigis, teha kuulekaks oligarhid ja kõrged riigiametnikud. Püüdes kiiresti parendada majanduse olukorda ja kasutades ära energiakandjate kõrgeid hindu maailmas, lükkas Putin edasi majanduslike reformide läbiviimise riigis ning andis heakskiidu nafta ja gaasi massilisele eksportimisele. Neist sai peatselt riigieelarve põhiline tuluallikas. Nii moodustas energiakandjate müük 2003. aasta riigieelarves 52% tuludest. Venemaa muutus tooraineriigiks.
Tänu energiakandjate ja tooraine ekspordile oli Venemaa sisemajanduse kogutoodangu iga-aastane kasv 2000.-2008. aastail 6-7%, mis võimaldas märkimisväärselt parandada elanikkonna heaolu ja kindlustada presidendile suure populaarsuse. Koos majandusliku eduga algas Venemaa erandlikkuse propageerimine - tema kuulutamine iseseisvaks tsivilisatsiooniks, Venemaa erilise ajaloolise missiooni (Venemaa on maailma päästja) rõhutamine. Putin pani aluse stalinismi taassünnile, võttes uuesti kasutusele vana, Stalini poolt 1944. aastal kinnitatud NSV Liidu hümni ja mitte tegeliku, vaid Stalini heakskiidetud Teise maailmasõja ajaloo.
Juba Putini esimesel valitsemisperioodil teatas Kreml, et kõik endised NSV Liidu vabariigid kuuluvad Vene Föderatsiooni eriliste rahvuslike huvide sfääri, mis andis tunnistust Putini kavast taastada Euroopas mõjusfäärid ja kontroll kõigi endiste postnõukogude vabariikide üle, ehk taasluua Vene impeerium vähemalt endise NSV Liidu piirides. Seda plaani kinnitas ta hiljem avalikult septembris 2013 oma kõnes Valdai klubi istungil teatades, et endise Nõukogude Liidu integreerimine ühtsesse geopoliitilisse ühendusse on Venemaa peamiseks prioriteediks.
Selle, n-ö strateegilise lähieesmärgini jõudmisega ongi Putin ja tema meeskond praegu ametis. Venemaa kontrolli taastamine endiste nõukogude vabariikide üle toimub kahel viisil:
1) pehmelt - nende kaasamisega Moskva poolt loodud rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ), Tolliliit, Euraasia majandusliit ja Venemaa poolne NATO vaste - Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (KJLO);
2) jõuga, mis saab osaks nendele postnõukogude vabariikidele, kes on öelnud ära Kremli pakutud ühisprojektidest ja valinud läänemeelse orientatsiooni, ehk ühinemise Euroopa Liidu ja NATO-ga. Venemaa relvastatud agressiooni ohvriteks langesid 2008. aastal Gruusia ja 2014. aastal Ukraina, kus sõda alles käib. Mõlemal juhul tõi Kreml agressiooni ettekäändeks „vene kodanike kaitsmise". SRÜ partneri Gruusia siseasjadesse sekkudes okupeeris Venemaa kaks tema territooriumi - Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Ukrainas päästis Putin valla sõja riigi idaosas ja annekteeris Krimmi ning ühendas selle Venemaaga. Suurriigi agressiivsus on kaasa toonud olukorra, kus Venemaa on jäänud rahvusvahelisse isolatsiooni ja talle on kehtestatud Lääneriikide poolt majanduslikud sanktsioonid.
Läbi tule ja vee
Häirekell teiste endiste nõukogude vabariikide jaoks kõlas 2014. aasta suvel: Krimmi valutust annekteerimisest vaimustusse sattunud Moskva poliitilistes ringkondades tekkis uus idee - võtta Kasahstanilt ära alad, kus venelastest elanikkond moodustab enamuse. Need plaanid tekitasid hirmu ja muret mitte ainult Kasahstani, vaid ka Valgevene juhtkonnas. Astanast ja Minskist läksid Moskvasse teravad protestikirjad ja mõlemad Putini lähedased liitlased, presidendid Nazarbajev ja Lukašenko keeldusid Kremli poolt 2013. aastast neile pealesurutavast, üsnagi kadunud NSV Liitu meenutava Euraasia Liidu moodustamisest, sunnitult nõustudes ainult Euraasia majandusühenduse loomisega.
Kuid, nagu rahvatarkus ütleb, „süües kasvab isu". Kremli ambitsioonid olid nii suured, et päevakorda tõsteti uuesti ka Alaska tagasivõtmise küsimus. Teatavasti müüdi see 1,519 miljoni km2 suurune maatükk Vene impeeriumi poolt 1867. aastal Ameerika Ühendriikidele 7,2 miljoni dollari eest. Moskvas loodi nüüd töögrupp juristidest, mis pidi tõestama ära müügi ebaseaduslikkuse ja koostama USA-le nõude selle maa-ala tagastamiseks.
Venemaa isevalitseja ambitsioonid ulatuvad kaugele tema riigi piiride taha. 2009. aastal ilmus „grupi seltsimeeste" poolt Kremli tellimusel kirjutatud raamat pealkirjaga „Uus vene doktriin. Aeg sirutada tiivad", mis sisuliselt on juhis maailmas ülemvõimu saavutamiseks. Venemaa lõplik välispoliitiline strateegiline eesmärk on selles väljendatud järgmiste sõnadega: „Kui USA ainult imiteerib ja sisuliselt labastab GLOBAALSE ADMINISTRAATORI rolli, siis Venemaale kuulub see missioon õigusega. Nüüd peab ta seda praktiliselt kinnitama, asudes selle täitmisele".
Sõda Gruusiaga 2008. aastal näitas Vene relvajõudude suurt tehnoloogilist ja struktuurset mahajäämust ning sundis Venemaa juhtkonda alustama nende pikaajalist ja põhjalikku reformi, mille eesmärk on saavutada 2020. aastaks seisukord, et vähemalt 70% nende tehnikast, relvastusest ja varustusest on kaasaegne. Relvajõudude reform on president Putini jaoks prioriteet nr. 1 ja vaatamata majanduskriisile ei koonerdata selleks rahaga. Toimub palavikuline riigi militariseerimine, nii psühholoogiline kui sõjaline.
Kes järgmisena?
Pikaajalise psühholoogilise töötlemise tulemisena on Venemaa elanikkond zombistunud ja tehtud Kremli poolt kuulekaks tööriistaks isevalitsejale. Relvajõududes luuakse järjest uusi väekoondisi ja üksuseid. Nii taasmoodustati eelmisel 2015. aastal Eesti ja Läti naabruses asuvas Lääne sõjaväeringkonnas 1. kaardiväe tankiarmee, mis oli pärast külma sõja lõppu likvideeritud. Selle koosseisu kuuluvad eliitdiviisid, 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviis ja 2. kaardiväe Tamani motolaskurdiviis, loomisjärgus olev 144. motolaskurdiviis, üks tankibrigaad ja üks motolaskurbrigaad. Neis on kokku enam kui 700 tanki. Tankiarmee ei ole mitte operatiivtasandi kaitse-, vaid ründevahend, mis on mõeldud pealetungilahinguteks, läbimurreteks ja tegutsemiseks sügaval vastase tagalas.
Tekib küsimus, mis on selle armee otstarve, keda see armee kavatseb rünnata? Käesoleva aasta algul teatas Vene kaitseminister Sergei Šoigu kahe uue diviisi moodustamisest Lääne sõjaväeringkonnas. Milleks neid vaja on, kui ringkonda on niigi paigutatud ligi 40% kõikidest Vene relvajõududest?
Skandinaavia ja Balti regioon oli kuni viimase ajani üks maailma kõige rahumeelsemaid piirkondi. Siin ei ole konfliktikoldeid, riikidevahelised suhted on heanaaberlikud ja konstruktiivsed. Välja arvatud Venemaaga - riigiga, mis on agressiivne ja mille juhid unistavad maailma valitsemisest, püüavad vägivallaga lahendada kõiki rahvusvahelisi probleeme ja ähvardavad naabreid sõjalise jõuga.
Me ei taha 1940. aasta sündmuste kordumist, meie kodumaa okupeerimist või annekteerimist, sellele järgnevaid uusi repressioone, deporteerimisi. See ongi põhjuseks, miks Balti riigid on NATO liikmed ja väikeriikidena tahame, et meie territooriumil paikneksid võimalikult suured liitlaste üksused. Tugevat vastast ei julge rünnata ka suur kiskja. Kui Venemaa süüdistab NATO-t laienemises, siis tegelikult ei toimu mitte laienemine, vaid Venemaaga külgnevatel väikeriikidel on soov asuda julgeolekukaalutlustel NATO liikmeks.
