Mõnigi Eesti poliitik on väitnud, et riigi arengu võtmeks on majanduskasv. Paraku on paljude riikide arenguprotsesside uuringud näidanud, et jõuline rõhumine majanduskapitali kasvule on olnud seotud ‘lävepaku’ efektiga. Forsseeritud majanduskasv ühiskonna arenguvõtmena on riigi positiivse arenguga seotud vaid lühikest aega, ‘lävepakuni’ jõudmiseni, kuid edasi hakkab vaid majandusarengule keskendumine tootma sotsiaalseid probleeme ja takistama kogu ühiskonna elukvaliteedi arengut. Eesti ületas selle lävepaku juba üheksakümnendate aastate keskel – sotsiaalse ebavõrdsuse kiire ja järsk kasv peegeldab seda ilmekalt. Sotsiaalne ebavõrdsus ei ole probleem vaid neile, kes on sattunud haavatavatesse gruppidesse – see kujutab ohtu kogu ühiskonnale. Ilmnenud on, et riikides, kus sotsiaalsed lõhed järjest süvenevad, on nendest lahtisaamine osutunud ületamatult raskeks. Sotsiaalne ebavõrdsus on kui kleepuv kitt, millest enam lahti ei saa ja mis hakkab pärssima kogu ühiskonna arengut. Üksnes kiirele majanduskasvule orienteeritud areng käristab juba praegu meie sotsiaalsfääri nii rängalt, et selle taastamiskulud osutuvad oluliselt suuremaks kui meie majanduskasvu saavutused.

Uskumus, et vaid majandusareng ja rikkus toob õnne ja loob õitsva ühiskonna, pole maailmas seni teaduslikku tõendust leidnud.

Usaldus, mitte SKT

Üldiselt inimesed soovivad olla õnnelikud ja elada kaua tervena. Uuringud näitavad, et eesti rahva väärtushinnangutes on esikohal tervis, rahulolu igapäevaeluga ja sotsiaalne turvalisus. Raha ja rikkus kui väärtused on alles 7.–8. kohal.

See viitab, et me vajame tulevikuvisiooni arutamisel avaramat käsitlust ja teistmoodi lähenemist. Selle asemel, et majandusarengut kitsalt forsseerida, peame keskenduma tasakaalule nii sotsiaal- kui ka majandussfääris.

Valitsuse prioriteedid peaksid olema seotud meie tulevikuvisiooniga. Sel juhul ei saaks valitsus kasutada oma edukuse mõõtmiseks enam sisemajanduse kogutoodangu näitajat, vaid peaks leidma mingi teise kriteeriumi. Paljudes maades on hakatud ühiskonna arengu indikaatorina regulaarselt analüüsima sotsiaalset usaldust.

Sotsiaalne usaldus on seotud võrdsusega ühiskonnas. Võrdsusest ei tule aga aru saada lihtsustatult ja nn robinhuudlikult, et ‘võtame rikastelt ja anname vaestele’. Võrdsust ei tule mõista majandusliku võrdsusena, vaid võrdsete võimalustena. Sotsiaaluuringud on tõendanud, et just võrdsete võimaluste loomine, mitte lihtsustatult raha ümberjagamine on kogu ühiskonna arengu kiirendustegur. Majanduslik ebavõrdsus iseloomustab suuremal või vähemal määral iga ühiskonda. Vähemal määral esinedes on see omal kombel mõistetav ja leiab aktsepteerimist. Võrdsete võimaluste puudumine aga on seotud ebaõiglusega ja seda inimesed ei aktsepteeri.

Tervis, sallivus, rahulolu

Ühiskondadele, mida iseloomustab võrdsete võimaluste puudumine, on omane ka vähene sotsiaalne usaldus. Vähene sotsiaalne usaldus võib osutuda ohtlikuks sotsiaalseks lõksuks, mis surub meid kõiki suluseisu – valitsus võib hiljem isegi tahta järjest suurenevat sotsiaalset ebavõrdsust vähendada, kuid sotsiaalse usalduse puudumine teeb selle võimatuks. Seetõttu on eriti oluline, et me kiiresti rakendaksime meetmeid sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks. Nüüd ja praegu.

Sotsiaalne usaldus on mõjuvõimas tegur, mis on seotud paljude ihaldatud väärtustega. Näiteks indiviidi tasandil on neil, kes arvavad, et enamikku inimesi võib usaldada, oluliselt parem tervis. Nad on erisuste suhtes tolerantsemad, suhtuvad tulevikku positiivsemate ootustega ning on oma eluga rahul. Sama seos esineb ka ühiskonna tasandil: grupid, organisatsioonid, külad ja linnad, kus enamik inimesi usaldab teisi, on demokraatlikuma ühiskonnakorraldusega, seal on vähem kriminaalsust ja paremad heaolunäitajad.

Riikides nagu Taani ja Norra arvab üle 70% elanikest, et enamikku inimesi võib usaldada. Eestis on see protsent äsjavalminud uuringu andmetel 49. Eriti murettekitav on vähene sotsiaalne usaldus Eestis just kuni 35-aastaste noorte hulgas, kellel see kõigub 25–35% vahel.

Usaldus on osa meie sotsiaalsest teadvusest – see tähendab uskumist, et meil on ühine saatus ja et häda korral me aitame üksteist. Heaolu kasvuks loob aluse see, kuidas ühiskond arvestab oma liikmetega ja arendab vastastikust usaldust, mitte aga üksikisiku rikastumine. Just sotsiaalne usaldus on määrdeõli, mis paneb riigi arengurattad kiiremini liikuma.

Sotsiaalset usaldust on võimalik arendada planeeritult – meil on olukorra muutmiseks säärane võimalus. Eelkõige vajab see aga poliitikute tahet ja selget tulevikuvisiooni. See tähendab kodanikele võrdsete võimaluste loomist, otsustusõiguse detsentraliseerimist ning inimeste laiemat kaasamist nii riigi kui ka kohalikul tasandil tehtavatesse otsustesse.

Briti või Rootsi mudel?

Samasuguses olukorras nagu Eesti praegu olid paljud riigid pärast kolmekümnendate aastate majanduskriisi. Sotsiaalsed lõhed süvenesid kiiresti ja midagi oli vaja ette võtta. Inglismaa ja Rootsi valisid sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks erineva tee: Inglismaa lõi majanduslike erinevuste nivelleerimiseks riikliku toetussüsteemi, Rootsi aga keskendus intensiivselt kohaliku tasandi sotsiaalselt haavatavate gruppide kaasamisele ja nende aktiivsesse tegevusse rakendamisele. Mõlema riigi sotsiaalteadlased on nüüd veendunud, et just need kolmekümnendate aastate lõpu poliitilised otsused on põhjuseks, miks Rootsi elanike keskmine eeldatav eluiga, tervise ja elukvaliteedi näitajad on Inglismaa samadest näitajatest oluliselt paremad.

Kui me soovime riiki, kus meil ja meie lastel on hea elada, siis peame keskenduma rohkem sotsiaalsfäärile ja elukvaliteedi tasakaalustatud arengule kui üksnes majanduslikule dünaamikale. Vastasel juhul sõidab Eesti riik, uhke oma majandusarengule, kui täisaurus Titanic kokku sügavate sotsiaalsete probleemide jäämäega – ja sellist hävingut ei taha me ometi oma lastele pärandada.