Anu Realo Foto: erakogu

Demograafide sõnul on viimase 130 aasta jooksul Eesti elanike keskmine vanus kasvanud ligi 16 aastat (23.5 aastalt 39.5 aastani) ning 65-aastaste ja vanemate elanike arv Eestis suurenenud enam kui neli korda (21.4.2011, EPL). Täna sündivate eestlaste oodatav keskmine eluiga on naistel 80 ning meestel ligikaudu 70 eluaastat. Nii pole imestada, et nihkunud on ka piirid, mis nooreks olemist ja vanaks saamist puudutavad.

Möödunud nädalal köitis Briti peamiste päevalehtede ja uudisteagentuuride tähelepanu veebipõhise õpikeskkonna „Love to Learn” uuring, milles osalenud 1000 üle 50-aastase briti arvamuse kohaselt algab keskiga alles 55-aastaselt ning lõpeb 69. eluaasta juures, ehk siis täna sündiva Eesti mehe oodatava eluea piirimail. Kas see tähendab, et keskmine Eesti mees justkui vanaks ei saagi ning lahkub siit ilmast keskea lõpus? Ehk on veel meeles, kuidas Eesti taasiseseisvumisjärgsel esimesel kümnendil peeti vaat et isegi 40-aastaseid juba liiga vanaks, et neist riigi ja turumajanduse ülesehitamisel suuremat kasu tõuseks.

„Noorus ei tule iial tagasi...”

2008. aasta lõpus uuriti Euroopa Sotsiaaluuringu käigus ligi 55 000 eurooplase käest, mis vanuses nende arvates noorusaeg lõpeb ning vanaduspäevad algavad. Kokku osalesid uuringus 28 Euroopa riigi elanikud (kirjatükis jäeti Türgi vaatluse alt kõrvale, kuna andmetes esinesid mitmed ebakõlad). Eestist osales uurimuses 1661 inimest ning sarnaselt muude riikidega oli tegemist elanikkonnast esindusliku juhuvalimiga, kelle vanus varieerus vahemikus 15 kuni 96 eluaastat.
Euroopa Sotsiaaluuringu põhjal selgus, et noorus on väga suhteline mõiste ning selle lõppemise osas Euroopas üksmeel puudub (vt joonist). Kui 50-aastane kreeklane võib veel ennast nooreks inimeseks pidada, siis Norras saab ilus noorusaeg juba Kristuse ikka jõudes läbi. Nii varieeruvad eurooplaste arvamused noorusaja lõppemise osas enam kui 20 aastat!

Eesti elanike arvates lõpeb nooruspõlv millalgi 40. eluaasta künnisel ning selles osas oleme Euroopa keskmisele näitajale üsna lähedal. Ehk siis võiks öelda, et Eestis ja Euroopas keskmiselt üle 40-aastast inimest enam nooreks ei peeta.

Selles osas, millal noorus lõpeb, näib Euroopas valitsevat üsna selge geograafiline jaotus. Noorusaeg saab läbi varem Skandinaavias, ning mida edasi lõuna poole liikuda, seda pikemaks see muutub. Ainsaks tõsiseks erandiks selles muidu väga selges geograafilises mustris on Portugal, mille geograafiline laiuskraad lubaks oodata palju hilisemat noorusaja lõppu, kui praegused andmed seda näitavad.

„Kurat on põrgus vana”

Kui nooruspõlve pikkus Euroopa põhja- ja lõunatelje vahel oluliselt erineb, siis nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, saadakse vanaks Euroopa eri nurkades suhteliselt samal ajal. Üldiselt juhtub see millalgi 60-ndates eluaastates. Euroopas keskmiselt hakatakse inimesi vanaks pidama ligikaudu 63. eluaasta juures, Eestis ja Soomes paar aastat varem ehk siis peetakse siinmail vanaks juba neid, kel elatud aastaid 61 ja enam. Nii saavad inimesed Eestis vanaks umbes seitse aastat varem kui Kreekas ning kaks aastat hiljem kui Suur­­britannias.

Võiks ju arvata, et see, millal vanaduspõlv algab, on seotud oodatava eluea pikkusega, mis nii naiste, kuid eriti meeste arvestuses Euroopas oluliselt varieerub. Euroopa Sotsiaal­uuringus 2008. aastal osalenud 28 riigi seas on täna sündivate meeste keskmine oodatav eluiga kõrgeim Šveitsis – 80 eluaastat, ning madalaim Venemaal – 63 eluaastat. Nii elavad šveitsi mehed vene meestest keskmiselt 17 aastat kauem! Naiste puhul on erinevused väiksemad, kuid sellegipoolest on täna sündivate naiste oodatav eluiga Prantsusmaal 10 aastat pikem (85 eluaastat) kui Ukrainas (75 eluaastat).

Üllataval kombel ei ole aga oodatav eluiga ning arvamus selle kohta, millal inimesed vanaks saavad, omavahel sugugi seotud. Nii näiteks arvatakse Venemaal ja Ukrainas, kus oodatav eluiga suhteliselt madal, et inimesed saavad vanaks 64. eluaasta künnisel. Euroopa riikide võrdluses on viimane näitaja pigem üle keskmise.

Rikas riik, pikk keskiga

Kui inimene pole enam noor, aga pole veel ka vana, siis räägitakse tavaliselt keskeast ja sellega kaasnevatest kriisidest. Euroopa Sotsiaaluuringu andmete kohaselt on keskea keskmiseks pikkuseks ligikaudu 22 aastat. Erinevused Euroopas on aga suured – kui Norras ja Portugalis kestab keskiga ligi 30 aastat, on Rumeenias see eluperiood täpselt kaks korda lühem.

Erinevused keskea hinnangulises pikkuses on üsna hästi seletatavad riigi majandusliku jõukusega – näib kehtivat seaduspära, et mida rikkam riik, seda kauem nende elanike arvates keskiga kestab.
Euroopa Sotsiaaluuringu tulemuste valguses tunduvad veebipõhise õpikeskkonna „Love to Learn” väljapakutud keskea piirid – 55 ja 69 eluaastat – siiski mõnevõrra utoopilised. Põhjusi võib olla mitmeid, kuid tooksin neist välja kaks. „Love to Learn” uurimuses osalesid inimesed vanuses 50+ ja küsitlus tehti internetis. Esiteks ei pruugi see valim olla kõnealuse vanuserühma osas esinduslik, hõlmates pigem aktiivsemaid, kõrgema haridustaseme ja paremal majanduslikul järjel olevaid inimesi. Teiseks, kõik mäletavad, et koolis käies tundusid isegi varastes 30-ndates aastates olevad õpetajad muldvanade ning pensionieelikutena. Paraku on aga nii, et kui ise 30-ndatesse jõutakse, nähakse ennast alles päris noore inimesena!

Seega, mida vanemaks ise saad, seda ülespoole nihkuvad ka keskea algust ning lõppu tähistavad piirid. Kui Euroopa Sotsiaaluuringus osalenud alla 50-aastaste inimeste arvates saab noorus läbi ligikaudu 38-aastaselt ja vanaks saadakse umbes 61-aastaselt, siis üle 50-aastaste inimeste puhul on keskea piirid keskmiselt viis aastat ülespoole nihkunud, vastavalt 44. ja 65. eluaastale.

Kas keskea piire saab üldse kindla vanusega määrata? Iga kümnes Euroopa Sotsiaaluuringus osaleja arvas, et noorusaeg ei lõpe ega vanadus alga mingis kindlas vanuses, vaid sõltub inimesest. Teisisõnu, „inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne” (Erich Maria Remarque).

Jõukates riikides saavad inimesed endale lubada tavatult pikka keskiga. Vaesemates riikides algab inimeste arvates vanadus õige pea pärast noorusaja lõppemist.

Praeguse Euroopa rahanduskriisi põhjusi nähakse eelkõige kultuurilistes erinevustes – lõunapoolsemates riikides pole valitsused ega rahvas eriti valmis rakendama oma riigis kasinusmeetmeid. Ja miks nad peaksidki seda tegema, kui soojematel laiuskraadidel levib arvamus, et noorusaeg kestab kaua, ja ajani, kuni tuleb ise täiskasvanulikult vastutama hakata, on veel mõned head aastad aega.
.