Kuigi ka toona käisid arutelud selle üle, kuhu see kontrollorgan täpselt paigutada, jäädi lõpuks ikkagi parlamendi juurde. Samasugune muster on levinud paljudes Euroopa maades.

Kui GRECO aasta pärast ERJK loomist olukorda uuesti hindas, oli neil põhjust rahuloluks mitmes mõttes:

  • järelevalvekomisjonil, mille liikmed määravad õiguskantsler, riigikontrolör ja Vabariigi Valimiskomisjon, on sõltumatu üksuse staatus;
  • komsjon kontrollib lisaks valikimiskampaaniate rahastamisele ka erakondade muud majandustegevust.


Just järelevalve laiendamine erakondade kogu majandustegevusele sai murdepunktiks parteide kahtlaste tehingute avastamisel, sest valimiskampaaniate pea olematu regulatsioon Eesti seadustes tegi igasuguse trikitamise lihtsaks.

Ükski valimisseadus ega erakonnaseadus ei defineeri, mis on valimiskampaania või millised kulud tuleb liigitada kampaaniakulude alla. Samuti pole Eestis määratletud, millal valimiskampaania algab. Seega on igal erakonnal võimalus otsustada, kas näiteks aasta enne riigikogu valimisi laekunud suurannetus kanda kampaania aruandesse või mitte. Sama suvaliselt saab panna sisse või jätta välja parteijuhi ringsõidud mööda maad kuu aega enne valimisi, sest neid võib klassifitseerida ka osana tavapärasest parteitööst.

Mõnevõrra iroonilisel kombel oli parimaks kaitseks sohi tegemise vastu parteide endi ‘naabrivalve’. Just see, et ERJKs olid esindatud kõik parlamendierakonnad, distsiplineeris neid enim. Nii nagu korralikus parlamendis hoiab opositsioon ja koalitsioon habrast, kuid efektiivset tasakaalu, nii ei luba ka ERJK koostamise põhimõte sellel kuhugi poole kaldu vajuda.

Tegelikud probleemid, mis Eestis parteide finantsjärelevalvega, on hoopis mujal – ERJK käed jäävad lühikeseks. Aastast aastasse on riigikogu saadikud tõrjunud ERJK ettepanekuid komisjoni õiguste laiendamiseks. Teiste Euroopa maadega võrreldes on ERJK-l väga vähe võimalusi patuste parteidega midagi ette võtta:

  • 19 riigis võidakse rikkumise korral peatada partei rahastamine riigieelarvest;
  • 17 riigis võib patuseid oodata vanglakaristus;
  • 15 riigis on parteil oht et nende vara konfiskeeritakse.


Eestis on praktiliselt ainsaks karistuseks rahatrahv, mille summade puhul CRECO küsib, kas need ikka on piisavad, et olla tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Meenutame, millisesse jamasse [loe: rahapesu skandaalidesse] sattus Eesti seetõttu, et karistused pankadele olid väga madalad. Täna saab Eestis parteile määrata max 15 000 EUR sunniraha. Võrdluseks olgu öeldud, et Euroopas on parteidele määratava keskmise rahalise karistuse suurus 20 000 EUR, Itaalias aga ka kuni 0,5 miljonit EUR.

Lühidalt: rahvusvahelises vaates on Eesti probleemiks see, et järelevalve komisjoni käsutuses olev „tööriistakast“ pole veel piisavalt mitmekesine ja mõjus, mitte aga komisjoni väidetav ebaprofessionaalsus või erapoolikus.

Kuidas aitaks ERJK viimine riigikogu juurest riigikontrolli alla neid muresid lahendada? Tundub, et mitte kuidagi.

Siit tekib kohe kahtlus, et eelnõu algatajatel on mingi oma varjatud agenda? COVIDi kriisipaketi raames jagatav riigiabi võib tekitada suure kiusatuse lõigata sealt ka endale üks „pikem vorstijupp“. Vaat see, et riigiabi jagamine maksumaksja huvidega oleks kooskõlas, on tõepoolest riigikontrolli teema.

Artikkel on ilmunud blogis Sharpminder. © Sharpminder