Anvar Samost: Eesti ja Euroopa Liit – 10 aasta saldo
Mäletan, kuidas 1992. aasta suvel ühe eestlaste rühmaga Soomes olin ning võõrustajad meile kellegi riigiametniku poliitikast rääkima kutsusid. Esineja pühendas suure osa oma ajast Euroopa Ühendusele – Soome oli just esitanud liitumistaotluse ning Euroopa Liidu kujundanud Maastrichti leping oli ka ilmselt juba valmis.
Istusime keset suve kuskil Helsingis heleda puiduga sisustatud koosolekuruumis ja kuulasime soomekeelset juttu, kuidas Euroopa Ühendusest saab Euroopa Liit, ning vaatasime kilede pealt näidatud jooniseid Euroopa Liidu tulevasest struktuurist, „sammastest“ ja institutsioonidest. Soomlane vabandas, et ka nende jaoks on tegemist alles uue teemaga ja kõikide terminite jaoks ei ole veel isegi õigeid soomekeelseid väljendeid.
Eestlase vaatenurgast oli kõige rabavam ebakindluse tunne, mis lektorist õhkas. Tegemist on kõige suurema muutusega Soome ajaloos pärast Teist maailmasõda, rõhutas ta.
Inimestele, kes tulid maalt, kus veel pool aastat varem ei saanud poest piimagi osta, oli keeruline mõista, et Soome majandus on languses ja tööpuudus kõrge. Soomlastele polnud kaugeltki selge, millist mõju võis oodata hiiglasliku ühisturuga ühinemisest ja nii kõneleja ka väga mitmel korral ütles. Lõpetuseks manitses mees, et Eesti võiks „vähemalt“ 15–20 aastat jälgida, kuidas liikmesus Soomet mõjutab ja alles seejärel, ühtlasi pärast oma majanduse jalgelepanekut, kaaluda kas Euroopa Liiduga ühinemistaotlust on põhjust teha. Eks siis ole pilt selgem.
Mulle ja kaaslastele ei olnud kogu see Euroopa Ühenduse jutt ülemäära huvitav. Eesti oli just saavutanud suurima eesmärgi – taastanud iseseisvuse – ning uueks eesmärgiks oli riigi ülesehitamine, iseseisvuse kindlustamine.
Euroopa Ühendus, kuhu isegi Soome ja Rootsi veel ei kuulunud, oli abstraktne ja liiga tugevalt seotud majanduslike huvidega. Vähemalt meie jaoks tol hetkel oli tegemist mitte niivõrd Euroopa ideega, kuivõrd (rikaste riikide) ühisturuga, kus tundus olevat palju keerulisi reegleid.
Aga juba mõni aasta hiljem, enam-vähem Soome liitumise ajaks, oli valdavale osale eestlastest selge, et just Euroopa Liit on Eesti järgmine suur eesmärk ja võrdsena vabasse maailma kuulumise proovikivi, mis aitab vabadust kindlustada ja majandust kasvatada. Selliseks mobiliseerivaks sihiks olemine ongi Euroopa Liidu esimene ja ilmselt kõige suurem panus tänase Eesti loomisse. Ei oleks olnud võtta midagi muud, mis samaväärselt oleks ametnikke, poliitikuid ja valijaid pingutama ning kaasa elama pannud, eriti üheksakümnendatel, kui NATO-liikmesus paistis veel pigem võimatuna (ja NATO on niikuinii kitsam asi).
Ligikaudu kümme aastat aitas grupihuvidest ülalpool seisev eesmärk üle olla sisepoliitilisest kemplusest ning sagedasest valitsuste vahetumisest. Isegi Arnold Rüütel, kelle presidendiks saamine oli paljudele pettumus, suutis ühise eesmärgi taha tulles oma ametiajale positiivse tähenduse anda.
***
Liitumiseelsest ajast tuleb hinnata veel seda, et Eesti sai Euroopa Liidult liitumiskutse enne Lätit ja Leedut – ja see oli määrav panus Eesti arengusse. Eesti riigi enesemüüt vajas loomist ja kasvatamist. Täpselt samal ajal alustasid paljud ettevõtjad Balti-suunalise laienemisega ning Eesti kuvand erilise Balti riigina sai palju reljeefsem.
Lätis ja Leedus on pärast 1998. aastat „Eesti küsimus“ püsivalt avalikus päevakorras olnud. Kui alguses oli põhiliseks vaatenurgaks Eesti arrogants või oskus mainet lõunanaabritest paremini kujundada, siis järgmise kümnendi keskpaigaks, kindlasti aga selle lõpuks oli Eesti juba valdavalt positiivne eeskuju.
Anvar Samost on vabakutseline ajakirjanik. Ta on töötanud Hommikulehe majandustoimetuse juhataja ning peatoimetajana; aastatel 1995-2004 töötas Samost uudisteagentuuris BNS, vahemikus 2004-2011 oli ta BNS Grupi juhatuse esimees.
Aastatel 2011-2013 töötas Samost ajalehe Postimees vastutava peatoimetajana.
