OMD kontsert Alexela kontserdisaalis 30.01 2020 Foto: Helen Kärner

Seoses eriolukorra väljakuulutamisega keelas valitsus Eestis kuni 1. maini muuhulgas kõik avalikud kogunemised ja spordivõistlused, suletud on muuseumid ja kinod, ära jäetakse teatrietendused, kontserdid ja konverentsid.

Olukorras, kus ettevõte on korraldanud mingi avaliku ürituse, näiteks konverentsi või teatrietenduse ning müünud sellele pileteid, tekib paratamatult küsimus – kui üritus eriolukorra tõttu ära jääb, kes peaks kandma selle tühistamisega seotud kulud? Samuti, kas juba külastajate tasutud piletiraha tuleb neile tagastada? Ning kas riik hüvitab selle sektori ettevõtjale eriolukorra kehtestamisega tekkinud kahju?

Paljudel juhtudel on ürituse korraldaja teinud juba enne ürituse toimumist erinevaid kulusid: rentinud ruumid, tellinud toitlustuse ja esinejad, kandnud korraldamise, turunduse ja piletimüügiga seotud kulusid jne. Seega ei saa isegi ürituse mittetoimumise korral väita, et ettevõttele ei oleks kahju tekkinud. Mitmed suuremad ürituste korraldajad on ürituse toimumise kuupäeva muutunud ning kinnitanud, et juba ostetud piletit on võimalik kasutada; samas on pakutud piletiomanikele välja ka pileti tagasimüümise võimalust.

Mõnel juhul ostab korraldaja tagasi kõik piletid. Kuigi nimetatud taktika tekitab ürituse korraldajale tol hetkel kahju, on selge, et sellise kliendisõbraliku suhtumise puhul kindlustab ürituse korraldaja suure tõenäosusega, et klient külastab tema korraldatavaid üritusi ka tulevikus, eriolukorra möödudes. Samas ei pruugi selline kahjumlik käitumine olla vastuvõetav väikeettevõtjatele, kes vähemalt pooleteiseks kuuks edasilükatud ürituste tõttu muutuvad maksejõuetuks. Piisab, kui mainida vaid Venemaa artisti Filipp Kirkorovi ära jäänud kontserti, kuhu oodati 7500 külastajat ja mille toimumiskuupäev on küll muudetud, kuid mille puhul puudub info piletite tagasiostmise kohta.
Tekib paratamatult küsimus, kas ettevõtjal on ikka kohustus juba kliendi poolt tasutud pilet tagasi osta või ei.

Kuulikindel viis, kuidas inimesed saavad piletiraha tagasi nõuda. Teatrietenduse ja konverentsi ära jätmisel on avaliku ürituse korraldaja rikkunud külastajaga sõlmitud lepingut. Ürituse korraldaja ei vastuta rikkumise eest juhul, kui rikkumine on vabandatav, s.o siis, kui korraldaja rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.

Vääramatu jõud on asjaolu, mida korraldaja ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks, seda väldiks, või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
Tulenevalt asjaolust, et Eestis ei ole varasemalt eriolukorda välja kuulutatud, puudub ka kohtupraktika, millest nähtuks, kas eriolukord on vääramatu jõud, mis võiks vabastada korraldaja vastutusest. Nähtuvalt vääramatu jõu definitsioonist julgeb autor väita, et Eestis neljapäeva hilisõhtul kehtestatud eriolukord vastab kõigile vääramatu jõu tunnustele, mistõttu saab ürituse korraldaja tugineda vastutusest vabanemiseks vääramatule jõule.

Samas ei ole see võimalik teatud juhtudel, näiteks siis, kui ürituse korraldaja on näiteks oma veebilehel avaldanud üldtingimused, kus lubatakse piletid tagasi osta ka vääramatu jõu puhul.
Siinjuures on aga üheks olulisimaks juriidiliseks nüansiks, sõltumata sellest, kas ürituse korraldaja vastutab kohustuse rikkumise eest või mitte, et teisel poolel (külastajal) on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest (ehk tasuda pileti eest), lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda.

Selliselt saab tühistatud üritusele pileti(d) ostnud inimene teha ürituse korraldajale lepingust taganemise avalduse ning nõuda lepingu alusel üleantu ehk piletiraha tagastamist.
Selleks tuleb mõistliku aja jooksul peale avaliku ürituse ärajäämisest teadasaamist esitada taganemise avaldus. Täiendava tähtaja andmine lepingu täitmiseks ei ole siinkohal oluline, kuivõrd eriolukorra kehtestamisest tulenevalt on ilmne, et korraldaja ei saa lepingulist kohustust ka täiendava tähtaja andmisel täita.

Oluline on seejuures see, et lepingust taganeda saab ainult selle isiku suhtes, kellega leping on sõlmitud ehk kui pilet on ostetud korraldajalt, tuleb taganemise avaldus esitada korraldajale, pileti ostmisel aga mõnest müügipunktist tuleb ka lepingust taganemise avaldus esitada pileti müünud müügipunktile.

Eeltoodust johtub, et kuigi ürituse korraldajal on võimalik tugineda oma rikkumise vabandatavusele tulenevalt vääramatust jõust, on piletiraha väljakäinud külastajatel võimalik sellele vaatamata ostetud pilet lepingust taganemise teel korraldajalt tagasi saada.

Kuigi selliselt tekib avalike ürituste korraldajatele üüratu varaline kahju, on nad lepingust taganemise korral kohustatud piletiraha isikutele tagasi maksma. Selliselt tekib küsimus, kas riik, kes eriolukorra välja on kuulunud ja avalikud üritused tühistanud, peaks aitama ettevõtteid tekkinud majanduslikus situatsioonis.

Kas riik peaks ürituskorralduse ettevõtjaid toetama?
Eriolukorra väljakuulutamist reguleerib hädaolukorra seadus, mille kohaselt võib valitsus loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutada eriolukorra, kui hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma eriolukorra juhtimiskorraldust ja meetmeid rakendamata.
Riigi poolt juriidilistele ja füüsilistele isikutele tekitatud kahju hüvitamisel lähtutakse riigivastutuse seadusest, mille kohaselt hüvitatakse ennekõike kahju, mis on tekitatud riigi ja tema esindaja õigusvastase tegevusega.

Eriolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamise erisused on loetletud aga hädaolukorra seaduses, mille kohaselt ei hüvita riik :
1) eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorras süüdi oleva füüsilise isiku kulusid;
2) omanikule kuulunud ainete ja materjalide väärtust, kui neid aineid ja materjale kasutati tema huvides;
3) eriolukorra piirkonnas valdaja nõusolekuta valdaja kinnisasjal, ehitisel või ruumis eriolukorra töödega tekitatud kahju.

Seega on riigi poolt isikutele tekitatud kahju hüvitamise eelduseks ennekõike avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus, kui sellega on rikutud isikute õigusi. Saamata jäänud tulu ei hüvitata riigivastutuse seaduse alusel, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

Eriolukorra ajal on lubatud piirata avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamist, mistõttu on nimetatud ürituste ära jäämine ning muuseumite ja teatrite sulgemine toimunud õiguspäraselt. Seega, pelgalt eriolukorra väljakuulutamisega ning avalike ürituste ära jäämine iseenesest ei anna nimetatud ettevõtetele võimalust riigilt nõuda tekkinud kahju hüvitamist, rääkimata saamata jäänud tulust.

Tulenevalt sellest ei kvalifitseeru pelgalt avalike ürituste ära jäämisest tekkinud kahju selliseks kahjuks, mida tuleks isikutele hüvitada, mistõttu tekitab eriolukord Eesti meelelahutusärile meeletu majandusliku kriisi. Samas ei ole välistatud, et Eesti Vabariigi Valitsus hüvitab tekkinud kahju ettevõtetele muudel alustel, näiteks valituse stabiliseerimisreservi vahenditest Eesti majanduse taastamiseks ja väikeettevõtjate päästmiseks.

Inimeste mõistvust oleks praeguses olukorras hädasti vaja. Siinjuures rõhutab artikli autor, et kuigi tervele perele teatripiletite ostmine või tervele ettevõttele konverentsikohtade hüvitamine on kulukas, ei ole see võrreldav kahjuga, mis tekib avalike ürituste korraldajatele, muuseumitele, teatritele ja kinodele seoses eriolukorra tõttu tühistatud üritustega ning enne piletiraha tagasi nõudmist võiks iga inimene mõelda sellele, kas see väärib Eesti kultuuri- ja meelelahutusäride ohustamist.