Hullem kelle jaoks? Olukord oli paljude inimeste jaoks juba niigi üsna halb. Õigupoolest pole kunagi olnud ühte araabia kevadet, vaid mitu, sest näiteks Liibüa ja Süüria on järginud teistsugust dünaamikat. Teadsin juba algusest, et pärast revolutsiooni, eriti Tuneesias ja Egiptuses, tuleb lühike rõõmu ja optimismi periood, aga pärast seda läheb asi raskeks ja need maad seisavad vastakuti ränkade proovilepanekutega.

Käisin paar nädalat tagasi Tuneesias, kust on pärit mu isa, ja oli huvitav näha, et paljudel inimestel on küsimusi ja kahtlusi selles, kuhu see maa läheb. Kuid mitte keegi ei taha minna tagasi [revolutsioonieelse valitseja Zine El Abidine] Ben Ali aega! Siis polnud mingit vaidlemist, mingit demokraatiat, kuid avanemine on andnud inimestele võimaluse väljendada erinevaid ideid. Sageli on need ideed vastandlikud ja inimesed pole sellega alati harjunud. Rahvas natuke kardab seda. Jah, see kõik on raske ja läheb raskeks, aga revolutsioonid on avanud ruumi poliitiliseks debatiks ja poliitiline võitlus, mis on loodetavasti rahumeelne, surub neid riike rohkem poliitilise vastutuse, hea valitsemise ja muu sellise poole.

Kuid araabia kevad on ju tugevdanud ennekõike Muslimi Vennaskondi? See ei tarvitse tähendada suuremat liberaliseerimist, vaid pigem vastupidi?

Tuneesias näiteks võitsid nad jah eelmisel aastal valimised ja on nüüd seal võimul. Jah, vormiliselt pole see partei Muslimi Vennaskonnaga seotud, aga ajalooliselt on enam-vähem seotud. Muidugi Tuneesia stiilis. Tuneesia erineb natuke teistest araabia maadest, sealne vennaskond pole siiski võrreldav Egiptuse omaga. Tegelikult polegi probleem niivõrd islamistides, kuivõrd salafistides. Lõpuks on see ju Egiptuse jaoks samm edasi, et esimest korda valiti presidendiks tsiviilisik. Võib-olla pole tegemist parima võimaliku presidendiga, aga vähemalt pole ta sõjaväelane.

Läänt huvitavad peamiselt kaks asja: läbikäimine lääne ja Iisraeliga ning teiseks vabadused, mida lääs jagab – sõnavabadus ja muu selline. Siin peavad vennaskonnad tõesti näitama, mida nad väärt on. Egiptuse president Mohammed Morsi on ametis olnud neli kuud ja vaadake, mida ta teeb: ta võitleb Siinai poolsaarel äärmuslastega, üritab olukorda rahustada, on ilmutanud valmidust realistlikuks dialoogiks. Sisuliselt sedasama, mis eelkäijad. Pealegi on see president egiptlaste valitud ja praegu ei muuda ta Egiptust kuidagi revolutsiooniliselt. Ta paistab omajagu pragmaatiline ega sarnane salafistidega, kes tapsid hiljuti USA Liibüa-suursaadiku ja on tegelikult üks araabia kevade suuremaid probleeme.

Kui palju on salafistidel tegelikku mõju ja toetust?

Tuneesias näiteks on neid tühine arv ja nad riietuvad tuneeslastest erinevalt, räägivad tuneeslastest erinevalt. Öeldakse, et nad oleksid nagu Marsilt. Kuid ka Egiptuses on paljud üsna imestunud, et salafistid tulevad poliitikasse. Oht on selles, et nad võivad muutuda vägivaldseks ja mõjutada seeläbi poliitilist päevakorda. Kuid neid ei maksaks üle tähtsustada. Kui hiljuti Tuneesias käisin, siis paistis, et esimese järgu küsimus oli majanduspööre. Nüüd on tähtsad ka kohalikud valimised. Kui su linn ei toimi korralikult, siis kes tagab sulle veega varustatuse ja prügiveo? Pärast revolutsiooni olid kohalikes linnavalitsustes ja volikogudes valdavalt vanad Ben Ali režiimi tegelased. Uus valitsus oli piisavalt nutikas, et neid mitte laiali peksta. Sest kui ta oleks nad laiali peksnud, kes siis nende koha üle oleks võtnud? Enamik inimesi ei tegele islami ja põhiseadusega, neid huvitavad igapäevased asjad.

Kuid Muslimi Vennaskonna tegelased peavad ju oma nime kuidagi õigustama? Kas on mingeid märke, et ühiskond eemalduks ilmalikkusest?

Muslimi Vennaskonnaga seotud Nahda partei tahab konservatiivseid, aga mitte äärmuslikke asju. Nad on võimul mullu oktoobrist saadik, aga keegi pole öelnud, et naised peaksid nägu varjama, keegi pole öelnud, et naised peaksid kodus olema. See pole Tuneesia stiil!

Räägime ka Süüriast, mille olukord on praegu kõige teravam. Mis saab siis, kui peaksid võitma valitsusvastased?

Nad võidavad. See on vaid aja küsimus. Bashar al-Assad on üha isoleeritum. Asi on muidugi natuke segane, sest sellest riigist on praegu raske korralikku infot saada. Kui Tuneesias ja Egiptuses oli rahvarevolutsioon, siis Liibüas näiteks kaaperdasid relvarühmitused rahvarevolutsiooni väga kiiresti ja Süüria puhul juhtus enam-vähem seesama. Rahvaliikumine aga pole Süürias kadunud ja nad on relvarühmitustest märksa vähem vägivaldsed. Ma kardan väga suurt rahvus- ja usugruppide vahelist võitlust. Praegu tegutseb seal palju radikaalseid sunniitlikke jõude.

Pole vist kuigi meeldiv olla selles riigis kristlane? Nemad kippusid senist režiimi toetama.

Me kipume liiga palju liigitama inimesi usu- või rahvusgruppide kaudu, seda sai varem tehtud ka Iraagi puhul. Pilt on palju ähmasem. Asi pole vaid kristlastes: seal on veel šiiidid, alaviidid, druusid, kurdid, armeenlased – Süüria puhul võib öelda, et seal on enam-vähem iga grupp vähemus. Kuid isegi kui sunniidiradikaalid võidavad, kas nad suudavad siis kogu maa maha suruda? See on võimatu, nad ei suuda kõiki ära tappa, vaid peavad sõlmima mingi kokkuleppe. Ja seda islamistlikud liikumised mõistavad – ma ei räägi salafistidest.

Mida need kurikuulsad salafistid poliitikas teha tahavad?

See on väga ebaselge. Nad on siiani alati poliitikast eemale hoidnud. Olen üsna kindel, et nad polegi võimelised riiki juhtima. Neil pole majandusprogrammi ega poliitilist programmi, nad ütlevad vaid: me valitseme raamatu järgi, pidades silmas koraani. Aga see on ju unistus, mis tegelikkuses ei toimi, ammugi mitte 2012. aastal. Alati võib leida mõne inimese, kes sellesse usub, kuid kuidas nad veenavad massiliselt noori inimesi, on minu kui uurija jaoks täiesti mõistetamatu. Jah, nad räägivad midagi islamiriigist, pajatavad midagi ähmast kalifaadist, pidamata silmas küll keskaegset kalifaati. Aga kuidas? Nad ei räägi sellest midagi. Egiptuse salafistid on vaid veidi rohkem arenenud, aga ei tea administreerimisest midagi.

Väga isekast läänelikust perspektiivist vaadates: kas praegune areng võib tähendada seda, et ühel hetkel polegi Sharm el-Sheikhis ja mujal Egiptuses enam võimalik oma valgele nahale päikest lasta?

Tuneesias pole keegi turistide peas juuksekarvagi kõverdanud ja kohalik islamistlik partei kinnitab: turismiga on asi nii nagu varemgi. Samal ajal avavad nad niinimetatud halal-hotelle, kuhu suunatakse muslimi turistid. Kuid turism on araabia maailmas üldse hell teema. Arvatakse, et turismist sõltumine pole majandusele hea – investeeringud suunatakse sinna, kuid mõned arvavad, et majandust oleks vaja mitmekesistada. Imekena maa, millel on turistile vähemasti sama palju pakkuda kui Marokol ja Tuneesial, on Alžeeria. Kuid nad pole end turismile avanud, sest neil on sõltumatusest mõningane postkoloniaalne ettekujutus: nende jaoks tähendab turism uuesti lääne inimeste teenindajaks hakkamist. Turismialast väitlust pole algatanud üksnes salafistid ja islamistid, sedasama räägivad ka vasakpoolsed.

Rahvusliku uhkuse küsimus?

Jah. Muidugi, intelligentsed inimesed mõistavad, et see on tähtis majandusharu. Muidugi ei keela nad turismi ära. Ilmselt hoitakse turistid ikkagi sellistes kohtades nagu Sharm el-Sheikh ja kui nad tulevad rahva sekka, näiteks Kairos, siis ilmselt palutakse end rohkem kinni katta – meestele pikad püksid ja nii edasi. Ma ei usu, et naisi sunnitaks nägu katma.

Kuidas on teie Tuneesia sugulased araabia kevade sündmused üle elanud?

Nende jaoks polegi nii palju muutunud, nad teevad sama tööd ja maadlevad samade probleemidega. Peamiselt on nende mured majanduslikud. Kui rääkisin oma onuga, oli ta väga optimistlik: senine võimupartei on keelatud, paljud korruptandid on vanglasse pandud, isikud, kes on teisi eelmise režiimi ajal represseerinud, piinanud ja tapnud, on vastutusele võetud. Põhimure on ikkagi hoida silm peal väikesel salafistide rühmal, kes on samal ajal väga jõulise ja vägivaldse käitumisega ja võib kogu ülemineku surve alla seada. Tegelikult on häda ka selles, et valitsus ei toimi eriti hästi: seal on peale islamistliku Nahda partei veel ilmalikud erakonnad, tsentristlike vaadetega Vabariiklik Partei ja sotsiaaldemokraadid. See tekitab ebakindlust ning salafistide surve muutub selle tõttu mõjukamaks ja ohtlikumaks.

Räägime ka Liibüast. Mõni aeg tagasi tapeti sealne USA suursaadik. Kas see atentaat on märk, et olukord võib täiesti kontrolli alt väljuda?

Liibüa on mitmel põhjusel üsna omaette nähtus. Tegelikult pole ta jõudnud veel ühtseks tervikuks saadagi, sest ida- ja läänepiirkond ei suhtle eriti omavahel, isegi nende keel on erinev. Tripoli inimesed kõnelevad Tuneesia aktsendiga, Bangazi omad Egiptuse aktsendiga. Kunagine Tuneesia president Habib Bourguiba (president 1957–1987 – toim) on öelnud, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika erinevus jookseb kusagilt kõrbest Banghazi ja Tripoli vahelt. Kus süüakse kuskussi, seal on Põhja-Aafrika. Kus süüakse riisi, seal on Lähis-Ida. Banghazis süüakse riisi, Tripolis kuskussi. Juba ühtne rahvusidentiteet on problemaatiline. Gaddafi tekitas enam-vähem riigitu riigi: leiutas talle nime, mida araabia keeles ei olnud, jamahiriya – võim hulkadele. Kõik tuli algusest peale luua. Suursaadiku atentaat polnud midagi sellist, mis lihtsalt niisama juhtus. Nii need asjad ei käi.

Egiptuses tehtud Pew’ küsitlus – mis riigi moodi te tahaksite oma riiki näha? – näitas, et enamik soovis Saudi Araabia moodi Egiptust. Türgi-sarnane taheti olla vähem. Pole just julgustav perspektiiv!

Mulle meeldib Pew’ keskus, aga see küsimus on tegelikult rumal. Egiptuses teatakse Saudi Araabiat kahe asja järgi: esiteks pühad paigad – Meka ja Mediina – ning teiseks raha. Kõik on kuulnud, et saudid sõidavad suurte autodega ringi ja bensiini jätkub kõigile ning keegi ei pea tööd rabama, sest neil on Pakistanist, Bangladeshist ja Filipiinidelt pärit võõrtöölised, keda koheldakse nagu tänapäeva orje. Tegelikult on Saudi Araabia nagu Taliban koos suure hulga rahaga. Need vähesed egiptlased, kes on Saudi Araabias püsivamalt olnud, tulid sealt rikkana tagasi – kes ei tahaks olla nende moodi! Ja paljukest ikka Türgis käinud ollakse.