Arbo Tammiksaar: Tallinn joob ja mina ka

Eesti pealinna suhtumine keskkonda meenutab vaid järgmisele pitsile mõtleva joodiku oma.

Suve hakul tabas mind masendus. Peenemalt väljendudes kannatasin depressiooni all. Ma lihtsalt konutasin linnas pimedas toas, suutmata midagi teha. Lõpuks, rääkinud paari sõbraga, kes pealiskaudsel vaatlusel vaevlesid sama tõve küüsis, leidsime, et parem oleks, kui me oma kannatajailmed lähikondsete palge eest koristaksime. Mõeldud-tehtud – kolisime äkilise mõttevälgatuse ajel ühe suuremat sorti järve kaldale, kus avasime meeste depressioonilaagri. Laagri reeglid tekkisid iseenesest – näiteks oli keelatud maha kukkunud riietuseset üles tõsta ja ära panna ning nõnda edasi. Mõistlik asjade korraldus nii rabedas seisus meestele.

Lühikese ajaga saavutasime üsna hea tulemuse. Masendusime vee peal ja vee all, saunas ja paadisillal, lühiajaliselt, kui külmaks läks, siis ka verandal, vatijopedesse mähituina. Eemalt vaadates võinuks arvata, et me teeme pulli, kuid meil oli tõsi taga.

Paljud mured, mis mehi vaevavad, on sellised, et neid ei kannata isegi lähimale sõbrale kaevata, saati siis oma naisele. Aga me ei jäänud hätta –kasutasime depressioonilaagris mittetraditsioonilise meditsiini vahendeid keelepaelte lõdvendamiseks ja ravi tulemuslikumaks alustamiseks ning peab ütlema, et see mõjus.