Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Õigemini oli see kontrast tema ja meie vanemate põlvkonna vahel, kes paljaste ülakehadega järve äärde ujuma, kalastama või niisama telkima sõitsid.

Ma vaatan seda vedelat makaroni seal ratta seljas ja iga detail temas võimendub. Tal on hea näonahk, sest ta kasutab meestele mõeldud kosmeetikatooteid, vinnitapjaid. Tal on aasta ringi tänapäeva noortele omane haiglaselt kahvatu kontori/monitori jume. Ta ei haise isegi natuke higi järele, vaid lõhnab meeldivalt.

Jõuetu vedelus

Võib-olla on ta isegi nii nüüdisaegne, jõukas või arg, et ei varasta netist filme ega muusikat. „Po.., ma ei viitsi vangi minna, mida ma istun seal kongis, ah?” Ta ei lähe sõjaväkke, sest ei taha. „Po.., ma ei viitsi sõjaväkke minna, mida ma istun seal kasarmus, ah?” Kahe ja poole protsendine piim lööb tal põhja alt ära, pähklid tekitavad ta kõri- ja näopiirkonda eluohtliku paistetuse, kassid panevad ta nuuskama ja ta jätab ööseks tule põlema, kuna pimedus teeb ta voodi märjaks.

Mul on ka tolmuallergia ja ma ei käinud sõjaväes, sest ei tahtnud. Ma näen endas väga teravalt sedasama jõuetut vedelust, mida ma meie nimetu (kuid läägelt lõhnava) noormehe juures nii väga põlgan. Kas siis juba minu põlvkond on selle mehupisikuga nakatunud? Paraku tundub, et on jah. Kujutan ette, et juba minu vanaisa vaatas oma poega ja mõtles kerge kahetsusega: „Sa ei peaks Siberis viit aastatki vastu.”

Aga pole mõtet võrrelda end inimestega, kelle puhul on normaalne, et sa oled 14-aastasena hundi, 16-aastasena inimese ja 18-aastasena karu tapnud.

Aga me võime võrrelda end oma vanematega. Meie vanemad olid noored ajal, kui normaalne oli tegeleda seltskondlike füüsiliste tegevustega. Taoti jalkat, rahvastepalli ja vibrat. Roniti puude otsa, küünikatusele ja veetorni. Ujuti võidu üle järve ja tagasi. Tehti bändi ja tegeldi kehakultuuriga. Putitati võrri, käidi suvel malevas tööl ja talvel sauna kõrval lumes kümblemas – ühesõnaga elati nii, et inimkeha ei jää tegevusetusest kängu ja vaim ei muutu hernetera suuruseks. Põskedel on puna, vaim on vahe ja külgedel ei ole samovarisangu.

Ka minu noorpõlve ajal olid veel olemas kõik eeldused samasuguseks eluks, aga progressi halastamatu vari pistis oma inetu lõusta juba ukse vahelt sisse. Onni ehitasime, pallimänge ja ukakat mängisime, raksus käisime ja vastiku onu Feodori akna viskasime ka sisse, aga võrri enam ei putitanud. Üle järve ka ei ujunud, selle asemel vaatasime telerit. Soome televisiooni. Zorrot ja Ridari Ässa.

Arutasin ükspäev selsamal teemal Sahvkaga. Sahvka muide putitas võrri, ujus üle järve ja pani onu Feodori trepimademele põleva koti koerasitta. Me jõudsime järeldusele, et peale selle, et meie põlvkonnale meeldis ennast liigutada, meeldis erinevate asjadega tegeleda – Sahvka käis pesapalli-, judo- ja vibulaskmistrennis, mina purjetasin, tantsisin koerapolkat ja vehkisin surnud mustreid –, oli meil veel üks eelis. Me lugesime. Me lugesime raamatuid kapsaks.

Jah, tihti lugesime ka mingit täieliku paska. Lugesime indiaanijutte, mereröövlilugusid, kriminulle, Nõukogude noorteromaane, „Pál-tänava poisse” ja Kalle Blomkvisti. Ei, Kanti ega Niets-
zchet ei lugenud, neid ei olnud olemas. Ja võib-olla et paljudel neist raamatutest pole tegelikult suuremat kirjanduslikku väärtust, aga üht ma nende kohta ütlen: need õpetavad õigesti elama. Need õpetavad sulle, kuidas olla šeff tüüp, millised on õiged väärtushinnangud (headuse eest – kurjuse vastu) ja kuidas kasvada selliseks päris meheks, kes käib selg sirgu ja pea kuklas.

Tean, kuidas asjad käivad

Ma ei oska jänesepaelu panna, hobusejõhvist õngenööri valmistada, ilma kompassita tähistaeva järgi orienteeruda ega vaiguseid oksi hõõrudes tuld teha, aga ma olen neist lugenud. Ma tean teoreetiliselt, kuidas need ja veel paljud sellised asjad käivad, seega on vähemalt väike võimalus, et kui on väga vaja, siis see tuleb mul kas või väga sitasti välja. Hipster saab oma märgunud liibuvates pükstes vaid nutuselt „tra, kuskil siin peab ju wifi olema... ” korrutada.

Ma tean, et kõik noored ei ole nii väetid. Tahangi meelega ebaobjektiivne olla. Ma muretsen tuleviku pärast. Kui mina kunagi poja saan, siis ma ei taha, et tast tuleks vedel süldinägu. Ma tahan, et ta teeks koerustükke (ei, mitte internetis), tegeleks spordiga (ei, mitte elukutseliselt), haiseks vahel (ei, mitte nagu siga). Ma tahan, et ta mõnikord kakleks, vahel võidaks, vahel mitte. Tahan, et ta mängiks kauboisid ja indiaanlasi ja meisterdaks ragulka. Aga ennekõike tahan, et temas oleks olemas see elujanu, mis ajab poisse (ja vahel ka tüdrukuid) kõiki neid lollusi tegema. Tahan, et ta kibeleks õue, elama, mitte ei devolve’iks nelja seina vahel füüsiliselt hapraks tehnoloogia ja ühiskondliku mugavuse vangiks.