Arhitektuuris ei ole mustvalgeid vastuseid, õigeid lahendusi võib olla mitu. Kui vana maja asemele suudetakse pakkuda oluliselt paremat kvaliteeti, midagi erakordset ja linnaruumi enam rikastavat, võib vanast loobumine olla õigustatud. Vana maja ümberehitamine, sellele peale või juurde lisamine on komplitseeritum ja kallim kui lammutamine ja n-ö nullist ehitamine Uutel majadel, kui moodsad ja ägedad nad ka pole, on aga üks puudus – neisse ei saa projekteerida ei mälestusi, nostalgiat ega ajalugu.

Terves Eestis pole erilisemat uut keskkonda kui Rotermanni kvartal – koht, kus on koos vana ja ultramoodne arhitektuur. Ka kõige erilisemates paikades uusarendused ei pääse selle lähedalegi.

Admiraliteedi basseini kaldale, kus plats uljalt vanast ´prahist´ puhtaks pühiti, näib vaatamata eesti tipparhitektide osalusele kerkivat igavam keskkond kui valdavalt nõuka tööstusjäänustest koosnev Telliskivi loomelinnak.

Niinimetatud superministeeriumi kaksiktornid oleks võinud arhitektuurilt olla sootuks tähenduslikumad kui nõukaaegne plaanikomitee torn oleks alles jäänud. Seepärast julgen arvata, et kasvõi osaliselt vana kaubamaja säilitamine ja nüüdisarhitektuuri integreerimine tuleks koha ja hoone imagole vaid kasuks. Viimase kahekümne aasta Eesti kõige põnevamad ehitised on just need, kus on koos mitu kihistust. Tallinna kaubamaja seintel on, mida rääkida.