Illimar Kaasiku Foto: Ivonne Veith

Inimesed kardavad teistsuguseid ja teistsugust nahavärvi, kardavad teadmatust ja tundmatust, mida pagulased endaga paratamatult kaasa toovad. See on igati loomulik. Psühholoogid ütlevad, et hirmust saab üle, kui heita hirmule valgust ja talle sügavalt silma vaadata.

Arengupsühholoogide uuringud näitavad, et inimesed läbivad elu jooksul teatud psühholoogilised arenguetapid, millel kõigil on oma head ja vead, valgused ja varjud, hirmud ja julgused. Näiteks Carol Gilligan toob raamatus „Teisel häälel. Psühholoogia ja naise areng” esile kolm hoolivuseetika etappi: isekas, hooliv ja universaalselt hooliv. Ken Wilber nimetab raamatus „Integraalne psühholoogia” samu moraalietappe: egotsentriline, etnotsentriline ja maailmatsentriline. Esimene moraaliaste võtab arvesse ainult inimest ennast ehk „mina”. Teisel astmel laieneb hoolivus juba perele, grupile, hõimule ja rahvusele, mida tähistab sõna „meie”. Kolmas hoolivuse ja armastuse tase võtab arvesse eranditult kõiki inimesi ja seda võib vaadata kui „meid kõiki”.

Avalehele