Arnod Rüütel: Esmakordselt meie iseseisvuse ajal on valitsemisvastutuse võtnud koalitsioon, kes seisab Euroopa Liidu kui suveräänsete riikide liidu arengu eest
Üleskutsed nagu „Kodakondsus kõigile“, „Takistada väljaastumist Nõukogude Liidust“, „Tagasi NLi-aegse sümboolika juurde“ kõlasid kaudselt ka nüüd. 30 aastat hiljem kõlavad need loosungid aga juba Euroopa Liidu suunalt lähtuvalt, täis sügavat hirmu, et valmistutakse sellest liidust välja astuma. Minu meelest on selline jutt sulaselge provokatsioon. Vastupidi. Rahvuslike jõudude sooviks on üles ehitada Euroopa Liitu kui suveräänsete riikide liitu. Sealt siis see mõnede eriti Euroopa meelsete erakondade paanika.
Oleme [Eesti Konservatiivne Rahvaerakond – toim.] asunud kandma valitsusvastutust. Viie ministri ja Riigikogu esimehe kohustused on pandud meie erakonnale. Loodan, et opositsiooni ja ajakirjanduse erakordselt terava tähelepanu all suudame tõestada, et võtame meie põhikirja punkti 2.1 väga tõsiselt. Seal on muu hulgas kirjas, et „meie erakonna eesmärk on alalhoidliku ellusuhtumise, sotsiaalse, majandusliku ja ökoloogilise tasakaalu saavutamine säästva arengu põhimõtetel“.
Olen endiselt seisukohal, et Riigikogu valimiste järel moodustatud kolmikliit on meie riigijuhtimise seisukohalt parim valik. Ja seda mitmel põhjusel:
Esmakordselt meie iseseisvuse ajal on valitsemisvastutuse võtnud koalitsioon, kes seisab Euroopa Liidu kui suveräänsete riikide liidu arengu eest;
Meie tähelepanu keskmesse on tõusnud Eestimaa elanik oma muredega. Meie riik on siin valmis igati omapoolselt panustama nende murede leevendamiseks;
Võtame kontrolli alla migratsiooni. Eestlane peab jääma peremeheks omal maal;
Ma olen veendunud selles, et kolmikliidu siiras eesmärk on ühine tulemuslik tegutsemine koaltsioonilepingus kirjapandu realiseerimiseks
Jagan kolme muret, mis mulle isiklikult kõige rohkem meie riigi edasise arengu seisukohalt meeles mõlguvad.
Esiteks energiajulgeolek. Senini meile energeetilise sõltumatuse kindlustanud põlevkivi energeetika tuleb ilmselt juba lähitulevikus asendada. Seda, kas suudame sajandi keskpaigaks jõuda süsinikneutraalse energeetikani, tuleb meie teadlaste ja praktikutega läbi arutada. Ma isiklikult arvan, et see peaks olema võimalik. Euroopa sagedusalasse lülitumine on omaette suur probleem ja tagasilööke siin peame suutma ette näha.
Teiseks murekohaks on meie haridussüsteem. Meid kiidetakse ja selleks on kindlasti ka põhjust. Kuid kas me suudame sammu pidada ja vajalikku edumaad hoida tehnoloogiliste arengute ees, selles on küsimus.Peame suutma oma riigi majandust arendada nii, et tuleksime välja allhanke maa staatusest.
Ja kolmandaks murekohaks on meie teadus. Teadlased on üldjuhul oma käitumiselt tagasihoidlik rahvas. Me teame, et teadus on globaalne nähtus. Meie ülesanne on aga eelkõige uurida ja arendada neid valdkondi, mida teised riigid ja rahvad meie eest tegema ei hakka. Selleks on meie rahvusteadused. Vaja on arendada ka alusteadusi. Muidu ei suuda me oma ülikoolides vajalikul rahvusvahelisel tasemel õpetust jagada.
Meie eesmärgiks peaks kindlasti olema rakendusteaduste osakaalu tõstmine erakapitali senisest ulatuslikuma kaasamisega. Tagasihoidlik 0,71 protsenti SKP-st teadusele ei vii meid edasi. Järjest raskemaks läheb meie helgete peade hoidmine siin Maarjamaal. Teadlane otsib oma teadmistele ja võimekusele paremaid realiseerimise võimalusi. Ja siin ei ole midagi imestada, kui loovutame oma helgemad pead nendele riikidele ja rahvastele, kes suudavad paremini teadusuuringuid rahastada.
Sageli võrreldakse ühiskonna arengut rongi liikumisega, kus on kolm olulist osa. Need on vedurid, vagunid ja pidurid. Ma arvan, et meie [Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna–toim.] ülesanne on ühiskonnas täita veduri osa.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna auesimees Arnold Rüütel pidas antud kõne täna erakonna volikogul Pärnus.
