Arnold Rüütel: polnuks Rahvaliitu, oleksid elektrijaamad läinud
President Arnold Rüütel, millega te nüüdsel ajal peamiselt tegelete?
Ma olin varem valitud päris mitmete ühiskondlike organisatsioonide juhiks, nagu looduskaitse selts, üks haridusselts – Forseliuse selts –, omal ajal sai loodud Roheline Rist, Hoia Eesti Merd. Olles president ei saanud ma nende kohtade peal töötada ja eks oligi vaja, et nooremad hakkaks nendega tegelema. Ma olen nüüd auesimees väga paljudel organisatsioonidel. (Rüütel räägib veel pikemalt sellest, kuidas paekivi ja fosforiidi läbimõtlematu kaevandamine võib ära rikkuda Eesti veerežiimi – P. S.) On loodud ka Rahvusliku Arengu Fond, oleme terve rea konverentse teinud Eesti taasiseseisvumise ja teistel teemadel. Eesti klubi on tõsine organisatsioon, mis tegeleb rahvuslike põhimõtete aruteludega.
Käisite hiljaaegu Türgis konverentsil.
Kui ma olin president, siis sellel ajal tegin ma ligikaudu 80 visiiti ja mul on jäänud päris palju isiklikke kontakte. (Rüütel kohendab president George Bush seeniorilt kingiks saadud mansetinööpe – P. S.) Minu kogemus on suurem ehk endiste Nõukogude Liidu vabariikidega, ent ka Balkani riikidega. Samal ajal tuli ka kutse osaleda Euraasia foorumil, see on eelkõige Musta mere maade konverents, kus osalevad 14–15 praegust ja endist presidenti. Minu teemad on seal olnud Musta mere maade ja Eesti võimalikust koostööst. Juba aastate eest arutlesime seal Euroopa ja Hiina sidemete üle, võimalusest luua transiidikoridor. See kulgeks Mustalt merelt Pothini Gruusias, edasi Bakuu–Aktau Kaspia mere ääres, siis Astana Kasahstanis ja kuni Hiina piirini välja. Nüüd on see trass juba realiseerimisel, käib juba ka kiirteede ehitus. Eesti saaks seda trassi samuti kasutada ja minna arenevate majanduste turule.
Nii et teie mõtetes on uus põhjapoolne Siiditee?
Võime seda ka nii nimetada. Selge on ka, et mereühendustega läheb isegi ligi kaks korda kauem aega ja raudteeühendused läbi Venemaa ei ole toiminud piisavalt.
Kuivõrd rahul olete te sellega, kuhu Eesti areng kulgeb?
Me võime väikerahvana õnnelik olla, et me oleme loonud oma riigi ja meie põlvkond suutis selle taastada ning saada Euroopa Liidu liikmesriigiks – see oli ainuvõimalik samm. Ja me saime NATO liikmesriigiks, et tagada oma julgeolek. Samal ajal me oleme suutnud majanduskriisi tingimustes jääda vee peale. Ei saa ka öelda, et oleksime kõike hästi ja õigesti teinud. Reforme alustades läksime kiiresti üle turumajandusele, mis oli põhimõtteliselt õige.
Kuid me avasime kõik piirid, pakkusime müüki kõik väärtused, kaasa arvatud maad ja metsad, midagi maksmata võis meie turule tulla kogu maailm ja tuua siia mida iganes. Euroopa Liit subsideeris samal ajal oma põllumehi ja ühiskonda, meie aga ei saanud Euroopa Liidu turule nii hõlpsalt minna. Selles olukorras meie majandussüsteem lagunes väga tõsiselt ning me ei kasutanud ülemineku võimalusi.
Kui me räägime Taanist, Rootsist ja Hollandist, siis seal on ühistegevus väga arenenud. Talu võinuks olla ühistu liige, saada sealt tehnikat, et künda-külvata, aga ta oleks majandanud ise. Siis poleks teatud ärimeestel olnud võimalik sisse tuua isegi kümme ja rohkem aastat seisnud toiduaineid. Selle tõttu suutsid ainult suurfarmid toime tulla, talud ei arenenud välja. Praegu aga näiteks oleme piimatoodangu alal Taanile ja Rootsile järele võtmas, aga kui suured on olnud maaelu kaotused? Enne sõda oli Eestis 140 000 talu, praegu vaid mõni tuhat.
Kas eestlased tegutsevad Euroopas piisavalt tõhusalt, et ühtsest põllumajanduspoliitikast kõik vajalik välja pigistada?
Euroopa Liitu minnes lubati meile, et mõne aasta jooksul viiakse toetused samale tasemele, mis olid vanades Euroopa Liidu liikmesmaades, kuid tänini seda tehtud ei ole. Seda peab praegune Eesti juhtkond ja meie saadikud Brüsselis iga hinna eest taotlema koos Balti riikide ja teiste uusliikmetega.
Kuidas te hindate oma karjääri presidendina? Kas teeksite midagi teisiti?
Me viisime läbi päris tõsised reformid ja üks neist oli see, et Lennart Meri poolt loodud presidendi akadeemiline nõukogu sai reformitud, nii et sinna kuulusid juhtivate ülikoolide ja uurimisasutuste juhid, nõnda et oleks põhilised eluvaldkonnad esindatud. See kogu pidas istungeid, mis on salvestatud ja raamatutena välja antud, mille me edastasime riigikogu liikmetele ja samuti ka valitsuse liikmetele. Aga vaatamata sellele ei leidnud kõik need seisukohad kasutust.
Võimupüramiidis olevad inimesed ei realiseerinud kõiki neid võimalusi, mida teadus andis. Oleme ju aastaid rääkinud Eesti tulevikuvisioonidest ja seal need antigi. Kõik seadused töötasime me juristide meeskonnaga läbi. Ma võtan enda süüks, et ma ei suutnud hoida sellist joont, nii et see oleks toiminud tänapäevani.
Usute te, et poliitikud hakkavad nüüd teadlasi kuulama? Poliitikud ju leiavad hoopis need teadlased, kes nende juttu kinnitavad!
Sellepärast tuleb valida riigikogusse väga asjatundlikud inimesed, erinevate eluvaldkondade viisi, kelle sõna ühiskonnas domineerib, keda usutakse, kes panevad vajaduse korral valitsuse paika ja suudavad tagada võimude lahususe. Kas meil on selline riigikogu?
Ma ei hakkaks seda hindama. Noori inimesi on palju ja see on suhteliselt positiivne võrreldes Prantsusmaa või Saksamaa parlamendiga. Ma usun, et parlamendis oleks vaja suure kogemusega inimesi ja noori mõlemaid, siis on parlament teovõimeline, ja ma usun, et Eesti jõuab selleni, et tuleb valimisseadust teatud määral muuta. Ülekantud häälte põhimõte ei ole ilmselt parim lahendus, vaid valida tuleks ikkagi isiksused, nii et oleks välistatud inimeste sattumine parlamenti kõigest mõnesaja häälega.
Kas näiteks teadlased võiksid ka valimistel tõsisemalt hääli koguda?
Kui me iseseisvuse taastasime, siis oli parlamendi kvalifikatsioon oluliselt kõrgem kui praegu, kui me võtame saadikute hindamise aluseks nende hariduse ja teaduslikud kraadid.
Kuidas te võrdleksite ennast praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvesega?
Minu iseloomus ei ole sellist omadust, et ma iseend kellegagi võrdleks.
Mis hetked teie elus on olnud kõige rohkem isiksust kujundavad?
Ma püüan lihtsalt teha seda, mida pean õigeks, ja õigeks pean seda, mis minusse on kodeeritud alates põlvepikkusest poisikesest, külakogukonnast: üksteist tuleb toetada.
Kui ma olin viie-kuueaastane, siis põles minu ema vanemate kodu maha. Raha loomulikult ei olnud. Külarahvas aitas: kes tõi ühe palgi, kes rohkem – niimoodi taastati see kodu ühe aastaga. Ja selle tõttu muutus midagi väga oluliselt kogu külas.
Oli selline mõiste nagu vallavaene. Ja minu ema vanemad omakorda võtsid vallavaese, kes oli tulekahjus nii kannatada saanud, et ta kätest olid vaid köndid järel, jalad peaaegu samasugused, nägu moonutatud, aga ta oli väga tark mees, kes luges väga palju – võtsid ta igal aastal mitmeks kuuks enda juurde. Ta elas saunas, selles, mis oli taastatud küla ühise töö tulemusena, kus oli ilus eesruum kamina ja pliidiga. Mina poisikesena käisin tema juures, ei osanud veel lugeda, aga veetsin suurel määral oma aega tema juures, selle asemel et poisikestega tänaval jõudu katsuda ja üksteist taga ajada. Kuulasin tema jutte inimestest, suhetest, loodusest.
Sealt ma olengi kaasa toonud selle, et me peame nägema kogu aeg inimest – meie ei ole näinud küllaldaselt inimest. (Jutt kaldub veel mälestusteraamatule, aga Rüütlit see eriti ei sütita: tema arvates oleks vaja sisulisemat raamatut lähiajaloost, mitte pelgalt isiklikel emotsioonidel põhinevaid memuaare – P. S.)
Kui te oleksite tänapäeval noor, mida te siis õppima läheksite?
Kui pöörduda noorusaega, siis mind huvitas kunst ja arhitektuur, aga kuivõrd ma olin Saaremaal, siis need asjad langesid kõik ära, sest tollel ajal oli Saaremaa piiritsoon ja kui ma läksin isa soovil Jänedale põllumajandust õppima, siis kodus sai käia ainult kord aastas, vana-aastaõhtuks. Suveks küll ka. Aga ma üldse ei kahetse, et sain põllumajandusliku hariduse, sest see viis mind lähedale maale ja külale. Ilma külata ei ole Eestimaad. Linna võib kümne aastaga ümber vormida, rahvusliku koosseisu muuta, nagu Narvas juhtus. Mul ei ole põhjust kahetseda, et ma läksin õppima põllumajandust.
Olete olnud seotud Rahvaliiduga. Mis tundeid see erakond teis praegu tekitab? Nüüd on sel koguni uus nimi – Konservatiivne Rahvaerakond.
Mõiste „konservatiivne” on saatnud seda erakonda kogu aeg. Konservatiivne tähendab eelmiste põlvkondade elukogemuse austamist. See ei tähenda, et ei vaadataks tulevikku. Ja kui te vaatate, milliste rahvuslike huvide eest Rahvaliit on seisnud – ma ei hakka neist rääkima, vaatate ise…
Äkki ikka mainite?
Ma räägiksin Eesti Energia müümisest. Kui ta oleks selle sajandi algul müüdud pankrotistunud Ameerika firmale (juttu on NRG Energyst – P. S.), oleks see tähendanud kohe edasimüümist, aga siis juba teadmata, millise maa kapitalile. Rahvaliit seisis sirgeseljaliselt Eesti Energia erastamise vastu.
Rahvaliiduga on nüüd ühinenud palju rahvuslikult mõtlevaid inimesi. Ma olen valitud Rahvaliidu auesimeheks ja olen erakonna mitteaktiivne liige, aga kui kutsutakse, võin mõttevahetuse juures arvamust avaldada.
Kas te ei ole Rahvaliidu pikaajalises esimehes Villu Reiljanis pettunud? Paljud hiljem erakonnast lahkunud peavad partei riigikogust väljajäämist ikkagi tema süüks.
Reiljani kohta ma ütlen positiivselt seda, et tema on seisnud kõikide nende põhimõtete eest, et Eesti areneks rahvuslikult edasi ja me suudaksime ise rahvana püsima jääda. Aga need vead, mis ta ehk ministrina tegi maadevahetuse asjadega, on õiguslikud küsimused ja need pole tänaseni lõplikku lahendust leidnud. Pole õige mul seda kommenteerida.
Kas Rahvaliidu järeltulijast võib veel asja saada?
Mina isiklikult usun, et nad on õigel teel, ja loodame, et ka rahvas suudab seda mõista.
