Arstitudengi reisikiri Narvast: jõud ning muserdus piirilinnas
Sõites varasuvel Narva poole tundsin ootusärevust, rõõmu ning kibelust eesootava suhtes. Jutud ning hoiatused teistelt olid täitnud mind kerge ettevaatlikkuse ning huviga. Hoiatati, et hallidel muserdavatel tänavatel ei tasu üksi ringi liikuda ning et iga nurga taga ootab mõni kamp voi narkomaan võimalust sind röövida. Noore arstitudengina oli see kõik mulle ühelt poolt väga tõmbav. Teisalt kahtlesin juttude tõesuses, soovisin oma silmaga järgi vaadata, kas neil on ka mingit alust.
Minu elukohaks sai haigla hoovis asuv kahekordne endine kiirabihaigla hoone, mis on nüüdseks ümber ehitatud muuseumiks ja külalistemajaks. Ümbritsevatel tänavatel leidus peamiselt jõulisi nõukogudeaegse ornamentikaga kaetud stalinistlikke kortereid ning nende kõrval minule armsaks saanud inglise stiilis punastest tellistest laotud haigla ning Kreenholmi manufaktuuri töölistele loodud elamud. Jalutades ringi Narvas on raske mitte tunda teatavat aukartust ning hingestatust nähes neid betoon- ning kivimeenutusi minevikust. Alates Narva linnusest kuni hallikarva hruštšovkadeni märgistab iga ehitis mingit lõiku olnud ajast – lootustest ja ootustest, hävitusest ning taasloomisest.