Art Kuum: Lõpetagem mängud maamaksumääraga

Kodualuse maa maksuvabastuse korda vastu võttes oli seadusandjal õilis eesmärk säilitada maa kui tootmisvahendi ja kapitali maks, kuid vabastada kodualune maa maksustamisest.

Ent suur hulk omavalitsusi on oma tulude vähenemise hirmus tõstnud maamaksu seaduses lubatud maksimummäärani, st 2,5 protsendini. Heaks näiteks on Jõelähtme vald, kus on maksumäär tõusnud pea kogu valla ulatuses eelmise aasta ligikaudu pooleteiselt protsendilt 2,5 protsendini.

Valdades ja linnades, kus koos soodustuse rakendamisega maksumäärasid tõsteti, saavad kodualuse maa maksuvabastust nautida vaid need koduomanikud, kelle kodu asub piisavalt väikesel kinnistul ja kelle maamaks tegelikult ka varasematel aastatel juba niigi väike oli. Kes aga varem maksis maamaksu suurtes summades, selle maksukoormus kasvab tõenäoliselt veelgi.

Kõige teravamalt tabab maksutõus neid maaomanikke, kes omavad suuremat kinnistut tiheasustusalal, kus maksuvabastus vaid 1500 ruutmeetri ulatuses, krundi lubatud miinimumsuurus aga 5 000–10 000 või isegi 20 000 ruutmeetri kandis. Selliseid piirkondi on linnast väljas päris palju.

Riik justkui püüdis ühe käega kodanikele maksusoodustusi pakkuda ja teise käega omavalitsuste tiibu kärpida, kuid omavalitsused tõmbasid ikka riigil naha üle kõrvade. Kurb on aga see, et riigi ja omavalitsuste vahelises poliitkempluses on kaotajaks pooleks kodanik, kes oma rahakotiga kõik need naljad kinni peab maksma.

Seepärast teen ettepaneku riigikogule teha maamaksuseadusse veel üks parandus – kehtestada ühtne maamaks üle terve Eesti. Maamaksu erisusi on sõltuvalt sihtotstarbest, kasutuspiirangutest jms piisavalt palju, mistõttu ei vaja me igas vallas erinevat maksumäära.

Et kodualuse maa maksuvabastus reaalselt tööle hakkaks, tuleb mängud maksumääradega lõpetada ja kehtestada ühtne määr. Stabiilne maksukliima on stabiilse majanduskasvu üheks eelduseks. Maamaksu hüpped 1,5%-lt 2,5%-le tekitavad pigem ebakindlust.