Art Lukas: Eestlane kardab läbi kukkuda
Ilmselt on paljude jaoks selline lähenemine igati loogiline. Ometigi on selline uskumus sageli vildakas ja võib osutuda takistuseks edasisel arengul.
Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman kirjeldab oma viimases raamatus, kuidas lihtsad ja konkreetsed lood, mis seovad lõpptulemuse osaliste võimekuse, rumaluse või tahtega, tunduvad inimestele vaistlikult märksa usutavamad kui need, kus mainitakse juhust või õnne.
Meile ei tundu loogiline, et firma kasum tõusis puhtalt seetõttu, et eelmisel aastal oli see ebatavaliselt madal, või et börsiindeksite langus oli juhuslik. Statistikutele on need põhjendused aga sageli piisavad ja mitu korda lähemal kui uskumus, et kellegi tahtlik tegevus asjad sedasi sättis.
Pingutus või oskused pole kindlasti ebaolulised, ent inimesed kipuvad krooniliselt juhuste rolli nii edu kui ka ebaedu saavutamise juures alahindama. Inimmõistus otsib automaatselt mustreid ja põhjuslikke seoseid. Statistikas kasutatavate mõistetega nagu tõenäosus ja juhuslikkus on meie ajul kole raske ümber käia.
2009. aasta Euroopa Liidu ettevõtlusuuringus leidis vaid 69 protsenti Eesti vastajatest, et kui keegi on oma äriga ebaõnnestunud, tuleks talle uus võimalus anda. Soomlastest toetas uue võimaluse andmist aga 88 protsenti. Samuti leidis lausa kaks kolmandikku eestlastest, et kui äril on ebaõnnestumise oht, ei tohiks sellega üldse algust teha. Euroopas keskmiselt oli sama meelt pool ning USA-s vaid veerand vastajatest.
Napakaid ideid
Õnnestumiseks tuleb lubada eksperimenteerimist ja mitte karistada või hukka mõista luhta läinud katsetusi. Kasu saab loota vaid siis, kui ideid genereeritakse väga palju – vähemalt sadakond korraga. Tulemus peaks olema midagi normaaljaotuse sarnast – enamik välja öeldud mõtetest pole kuigi suurepärased, mõned on lausa napakad, aga selle koguse juures on lootust ka paar-kolm tõeliselt head välgatust paberile saada.
Innovatsiooniga on sarnane lugu. Mõne väga eduka uue lahenduse esilekerkimise eelduseks on julge eksperimenteerimine, mille käigus suur osa algatusi elujõuetuteks osutub. Ja ehkki ilma kõva tööta ning mõningase andeta ei ole vist keegi maailma vallutanud, pole ilmselt keegi seda ka ilma soosiva juhuseta suutnud.
Seetõttu on ebaõnnestujate karm hukkamõist takistuseks meie endi edasisele edule. Tuntud briti äribestsellerite autor Tim Harford ütleb raamatus „Kohanemine”, et edu algabki ebaõnnestumisest – kui me sellest õpime ja kohaneme.
Eesti uuringust selgus muide ka, et ebaõnnestuda kartvad inimesed suhtuvad mittetolerantselt ka teiste ebaõnnestumisse. Eesti juhtidel ja meedial tasub selles valguses peeglisse vaadata – kas meie suhtumine pole mitte ajast maha jäänud. Mitu korda sama reha otsa astumine on lollivõitu, aga esimene kord rehavarrega vastu vahtimist saamine olgu parem pühitsetud ja julguse eest kiidetud.
