AUTORIKÜLG | Irina Kolesnikova: Permist vaadates on Eesti linnad väga puhtad, aga ometi pole te rahul

Äsja Venemaalt tulnule paistab kohe silma, kui väga hoiavad eestlased oma kodu.

Kui te veel ei tea, kus asub Permi-nimeline linn, siis on see täiesti mõistetav. Perm on üks tosinast suuremast Venemaa linnast ja seal elab miljon inimest, ainult veidi vähem kui Eestis. See on tööstuslinn, kus valmistatakse raketikomplekse ja lennukimootoreid ning ammutatakse naftat. 

Võib-olla pole te kuulnud ka sellest, et seal maandusid pärast inimese esimest avakosmosesse väljumist Aleksei Leonov ja Pavel Beljajev, et Aram Hatšaturjan kirjutas seal oma imetlusväärse „Saablite tantsu” ja ühes puumajakeses elasid õed Zimmermannid, Anton Tšehhovi „Kolme õe” prototüübid. . Sellest linnast pole te võib-olla kuulnudki sellepärast, et niimoodi Venemaa elu käibki.  Elasin Permis palju aastaid, Tallinnas olen olnud kõigest kaheksa kuud. 

Tallinnas on märgatavalt vähem välireklaami, nii ekraane, plakateid kui ka loosungeid. Permis rikuvad need kogu vaate ja varjavad majade erinäolisi kaunistusi. Kõige suurem ja tähelepanuväärsem vahe on aga kohvis. Perm on kohvilinn. Seal on igal kesklinna tänavanurgal mitu pisikest ja õdusat kohvikut. Tallinnas pole mulle kaheksa kuuga veel lemmikkohvikut tekkinud. See-eest on tekkinud lemmiksöögikohad. Permis, Minskis ega ammugi Moskvas pole võimalik minna umbropsu mõnda toitlustuskohta kartmata, et saad söögiks midagi õudset.

Toiduained pole Permis just odavad, aga see-eest vanni võib vabalt võtta iga päev – kuupmeeter kuuma vett maksab 1,5 eurot. Tänavad on eriti kevadel ja sügisel uskumatult räpased. Tõeline mõistatus, kust küll tekib Venemaa tänavatele nii palju tolmu. Nii et kui tallinlased nurisevad mustuse üle, läheb mul tuju heaks: inimesed, kellel on niigi hea, tahavad veel paremat.