AUTORIKÜLG | Siiri Liiva: meil kõigil on õigus õnnele. Kas ikka on?

Viis pilti Eesti elust, mis teevad kurvaks ja panevad mõtlema.

Ajakirjanikutöös tuleb ikka ette õhtuid, mil lahkud toimetusest alles kell seitse või kaheksa. See oli umbes kuu-poolteist tagasi, kui lahkusin taas tavapärasest hiljem. Kõndisin läbi Tallinna kesklinna Solarise keskuse bussipeatusse, kust lihtsamini koju saan. Kui aega parajaks tegin, jäi pilk peatuma värske Eesti filmi plakatil. „Õigus õnnele”.

Võimalik, et juba tibutas kerget sügisvihma. Või puhus kõle tuul. Need kaks sõna tegid aga südame alt soojaks. Sest meil kõigil on ju õigus õnnele. Vahet pole, millisesse perekonda sünnime, millised eluraskused meid vintsutavad või kuhu elu haripunktid meid tõstavad, mis rahvusest või soost oleme, kui vanad ja millisel haridustasemel. Fakt on, et meil kõigil on õigus õnnele.

Küll aga hakkas ühele seigale järgnema teisi, täiesti juhuslikke olukordi, mis panid mind siiralt kahtlema, kas see ikka on nii. Täna saan ma nad kokku võtta viie pildiga Eesti elust. Kõik alljärgnev on tõsi. Need inimesed on meie ümber olemas. Üksnes nimed on teised.