Autorikülg: suuremeelsus Eesti poliitikas? Teete nalja?

Taganemist ei peeta Eesti poliitikas pea kunagi võimalikuks, kuni see pole vältimatu.

„Valime presidenti? Olgu, valime. Meie kandidaat on siin, leppige temaga või lükake ette uus ja parem.” Umbes niimoodi otsisid meie erakonnad terve kevade ja suve presidendikandidaati. Väidetav ühiskandidaadi otsimine tähendas kinniste uste taga oma kandidaadi õigustamist ja avalikkuse ees promomist. Alles siis, kui piinlikkus muutus tõesti väljakannatamatuks ja paistis reaalne oht, et kõik kauplejad jäävad lepingust ilma, leiti hädavaevu üksmeel.

See ei ole ainus näide, kuidas võimule pääsenud üksteisega ringi käivad. Taganemine ei ole Eesti poliitikas võimalik. Ei ole võimalik veel ka siis, kui muud lepped ähvardavad puruneda. Alles siis, kui on ilmselge oht, et taganemata kaotatakse kõik kätte võidetu, tehakse see kukesamm, aga hakatakse mõttes ka kättemaksuplaani hauduma (ja esimesel võimalusel viiakse see ka ellu). Ühtegi torget ei unustata, vajalikul hetkel kraamitakse kõik lagedale. Või õigem oleks öelda, et jaokaupa, sest ka hiljem võib vaja minna midagi, mida meelde tuletada.