Autor beebiga Foto: Karin Rebane

„Kuidas? Kas keegi ikka jääb temaga koju?!” ehmatas pereõde minu kolmekuust beebit kaaludes, kui ma mainisin, et lähen pärast tite neljakuuseks saamist tööle tagasi. „Ikka-ikka, isa jääb,” rahustasin spetsialisti. Õde rahuneski, aga tundis huvi, mis tööd ma siis teen, et sinna niiviisi tagasi kiirustan. Ja isa, kas ta ikka saab hakkama, uuris ta ääri-veeri edasi.

Minu hea sõber sattus mõni aeg tagasi oma paariaastase põnniga lastehaiglasse. „Ja kus siis emme on?” küsiti talt vastuvõtus. Kui sõber vastu uuris, et mis sest emmest, selgitas haiglatöötaja, et on vaja lihtsalt küsida, mida laps söönud on, ja muud säärast. Sõber teatas, et võib neile küsimustele ise kenasti vastata. (Kõigile murelikele lugejatele teadmiseks: nõutud emme oli perel ilusti olemas, aga lihtsalt teise lapsega hõivatud.)

Eesti vanemahüvitis on uskumatult äge ja muu maailmaga võrreldes täiesti imeline privileeg: olla oma lapsega lausa poolteist aastat tasustatuna kodus.

Avalehele
43 Kommentaari