Satun näiteks kohe esikus kokku vana tuttavaga, tubli pereisaga, kes laotööl väsimatult rügab, et oma kolmelapselist peret toita. Temalt küsin kohe siira huviga: „Noh, ikka samal madalapalgalisel töökohal või?!” Kohkunud vastukokutus mind ei sega: hakkan jalamaid nõu andma, kuidas ta võiks ometi kõrgkooli minna („ma olen kuulnud, et see pole töö kõrvalt nii raske midagi!”) ja siis juba proovida karjääri teha, sest jumaluke, 40. sünnipäev polegi tal nii kaugel! Ja kus sa siis pärast enam, pool elukest juba läbi! Sõnatuks ehmunud mehe jätan siis sinnapaika ja tüürin väärikalt edasi elutuppa.